Emeriitpaavsti lahkumise õhtul, 31.detsembril 2022 vestlesime piiskop Philippe Jourdaniga Benedictus XVIst vahetult pärast tema hinge eest peetud Missat. Paavst emeeritus Benedictus XVI ei külastanud Maarjamaad, kuid ta on jäänud paljude katoliiklaste südamesse lihtsa ja alandliku paavstina. Palvetame tema hinge eest, kes juba puhkab Kristuse valguses.
Millised on esmased mälestused Benedictus XVI? Ta valiti peale püha paavsti Johannes Paulus II surma Rooma Paavstiks, mis meeleolud valdasid Teid, kui kuulsite, et Ratzinger on valitud Rooma Paavstiks?
Esimesed mälestused temast kui paavstist ulatuvad Johannes Paulus II lahkumisaega ja loomulikult tema surm tekitas kurbust üle maailma. President Lennart Meri võttis tookord minuga ühendust ja rääkisme kõike seda, mis matustega oli seotud ja pärast arutasime Benedictuse valmimist. Ma tegelikult ootasin isiklikult, et kardinal Ratzinger saaks valitud. Ja ma tean ka, et väga paljud inimesed ootasid, et just tema jätkaks Johannes Paulus II tööd, sest neil oli omavahel suur ühtsus ja kardinal Ratzinger oli olnud Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt ja ta oli tuntud Roomas. Ütleks, et paavstiks valituna jättis ta väga tugeva mulje ja just Johannes Paulus II järglasena.
Kui palju olete isiklikult kohtunud Benedictus XVIga?
Mina tean isiklikult teda oma Rooma ajast ja ma puutusin kokku tema kahe raamatu tõlkimisega. Võiks öelda, et ta on kardinal, kellega ma kõige rohkem olen suhelnud. Ja just Ratzingeriga suhtlemine oli väga meeldiv. Kõik see, mida ta ütles, oli alati läbi mõeldud ja nii sügav. Ta rääkis küll itaalia keelt suure saksa aktsendiga, aga näiteks prantsuse keelt rääkis ta ilma aktsendita, kuna see oli esimene võõrkeel, mida ta koolis väga noorena õppis.
Kui ta oli paavst, siis olen ma temaga vähe kohtunud. Ma mäletan, et kohtusin kui oli 2006. aastal „Ad limina“ visiit, mida piiskopid teevad paavsti juurde iga viie aasta järel. Aga kui ta oli kardinal Ratzinger ja Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt, siis rohkem. Ma mäletan, et kui ma olin Roomas ja nägin kardinali juhuslikult Peetruse väljakul möödumas, me peatusime ja tervitasime ning saime veidi vestelda, et kuidas läheb jne. Mäletan, et ta külastas kord seda seminari, kus ma õppisin. Seal ta pidas ilusat jutlust ja mäletan, et see oli Neitsi Maarja kohta.
3.Millised need tekstid olid, mida te just mainisite, et olete tõlkinud?
Need kaks raamatud on „Kirche, oikumenism und Politika“ (Kirik, oikumeenia ja poliitika) ning „Am Anfang schuf Gott“ (Alguses Jumal lõi).
Esimene tekst on väga huvitav, natuke filosoofiline mõtisklus ühelt poolt ühiskonna kohta ja ka 20. sajandi totalitarismide kohta, mis oli väga hästi käsitletud. Ta kirjutas seal natsismi ja kommunismi leviku kohta. Samuti selles raamatus Ratzinger arutles utoopia küsimust, et inimesed panevad kogu usalduse süsteemi peale, millest tulevad probleemid ja sõjad.
Teine raamat „Am Anfang schuf Gott“ (Alguses Jumal lõi) oli käsitlus maailma tekkimisest ja inimese loomisest.
Mida võiks tema tekstidest lugeda? Mida võiks nii katoliiklased kui mittekatoliiklased lugeda?
Eesti keeles on ilmunud „Sissejuhatus kristlusesse“. See on üks tema varasemaid raamatuid ja kirjutatud noore teoloogina ja seal ta räägib teemadel, mis käsitlevad igaviku küsimusi ja ihu ülestõusmist ning kuidas mõista hinge surematust. Ja see oleks hea teema praegu lugeda. Ta oli selle teoloogilise teema ekspert. Siis võiks ka lugeda Spe Salvi (Lootusest päästetud) ja teisi eesti keeles ilmunud entsüklikad. Kuid tõesti seda „Lootusest päästetud“ teksti ma väga soovitan lugeda eriti praegusel ajal. Kahjuks pole me veel jõudnud tõlkida „Natsareti Jeesus“. Selles kolmeköitelises teoses kommenteerib ta Jeesuse elu ja tema lähenemine on väga huvitav Jeesuse Kristuse isikule.
Benedictus XVI pole küll külastanud Eestit, aga tal on olnud seos meie kultuurieluga.
Üks oluline kokkupuude on see, et Arvo Pärt kirjutas talle Vater Unser (Meie isa) muusikapala. Arvo Pärt on kõik need aastad olnud temaga väga lähedane tegelikult. Seda teavad väga paljud. Arvo Pärt on ka alati palvetanud tema eest.
Ja siis ükskord ma kohtusin temaga Roomas. See oli Leedu, Läti ja Eesti piiskoppide „Ad limina“ paavsti külastus, mis toimus, kui ma ei eksi 2006 ja siis ma kinkisin talle Eesti Kirikute Nõukogu nimel Villem Ridala raamatut „Püha Rist“. Ma selgitasin, et see on tekst Kristuse viimase päeva kohta. Paavst Benedictus võttis vastu kingituse ja tegi selle lahti suure huviga ning küsis palju Eesti kultuurielu kohta. Ühesõnaga ta teadis Eestit. Ja veel üks asi.
Ta mäletas väga hästi lapsepõlve ajast iseseisvat Eestit, ta oli õppinud ja käinud koolis kui Eesti oli iseseisev, ehk tema jaoks oli Eesti iseseisev riik alati olnud.
2013. aastal loobus Benedictus paavstitroonist. Kuidas Teie kommenteerite paavsti ametikohustustest loobumist?
Ta tervise seisund oli tol ajal nõrk ja see oli ka põhjus, miks ta loobus. Need, kes on tema kõrval olnud, ütlesid, et ta oli füüsiliselt nõrk. Kui koormus langes tema pealt, siis läks tervis paremaks. Seda nägid kõik. See on arusaadav, et selles vanuses inimene on nõrk.
Loobuda paavsti ametist ei ole emotsionaalne otsus. Benedictuse puhul see oli üsna loogiline samm. Ta langetas otsuse, mõeldes sellel, mis on vajalik kiriku heaks ja katoliiklaste heaks. Ta elas veel kümme aastat pärast paavsti kohalt tagasi astumist, aga kas see jätkamine oleks olnud kõige parem, kui ta oleks jätkanud paavstina füüsiliselt nõrgana. Ma arvan, et ta pole ka viimane, kes seda sammu astub. Me peame leppima selle mõttega, et vahest on hea tagasi astuda ja teadvustada seda alandlikult.
Mis jääb Teie südamesse Benedictus XVIst? Mida olete õppinud nendelt kolmelt suurelt paavstilt?
Minu südamesse jääb, et Ratzinger oli ainuke kardinal, kellega ma olen kõige rohkem suhelnud Roomas. Mind jääb saatma temaga suhtlemise lihtsus. Ja muidugi see, et ta oli siis juba paavst kui mind pühitseti piiskopiks.
Ma mõtlen, et Jumal saadab alati meile selle paavsti, keda me vajame kõige rohkem. Selge, et Johannes Paulus II oli vajalik selleks, et anda rohkem lootust katoliiklastele 1980ndatel. Seda sära oli siis väga vaja, mida ta tõi maailmale. Benedictus XVIlt oli vaja suurt õpetust. Ma ütleks et ta oli inimene, kes kõige paremini oskas seletada usku. Ma arvan, et see oli vajalik just selles maailmas, kus valitseb täna suur relativism. Ja seejärel tuli paavst Franciscus. Ta mõtleb, et Kirik peab olema „välihaigla“, ta peab olema ema, Kirik peab jõudma iga inimese juurde, isegi selle juurde, kes ei ela kooskõlas Jumalaseadusega. Ma ütleks erinevad paavstid on erinevad lilled ühes kimbus.