Mary L. Lawler (22) tuli vabatahtlikuna Eestiss ning abistas Ema Teresa õdesid Ristiku tänaval ja külastas katoliku kirikut ning piiskop Philippe Jourdani aprillis 2023. Ta sai kontakti katoliku kirikuga Eestis läbi USA Piiskoppide Konverentsi. Siinjuures väike tunnistus Eesti külaskäigust.
Eesti on üks maailma ateistlikumaid riike ning üks viimase sajandi kõige vähem religiooniga kokku puutunud riike. Sellegipoolest pole evangeelium kellestki eraldatud. Jeesuse poolt meile pakutud Jumala arm tugineb meie inimloomusel, kuna Temast on saanud üks meist. Kui meie igapäevased teod on ühendatud Jeesusega, saavad neist jumalikustamise vahendid. Ta on ühendanud oma jumalikkuse sellega, mis on katki, alandlik ja inimlik.
Kui meist saavad ristimisel Kristuse Ihu liikmed, jagame me Jeesuse preestri-, prohveti- ja kuningarolli. See kolmekordne amet, mis on lunastatud ainult Jeesuses, on osa sisemisest identiteedist, mille Jumal on meile andnud algusest peale, mil Jumal lõi inimkonna. Nägin seda Eestis.
Eestis ootas mind vaimulik eestkoste. Kogesin seda peamiselt sealsete ustavate preestrite kaudu, kes ohverdasid Jeesust iga päev pühas Armulauas. Aitäh teile kõigile, kallid kirikuisad! Kuid ma nägin seda ka väikestes tavalistes elusuhetes. Marge, ainuke Eesti kontakt, kes mul enne tulekut oli, ohverdas minu nimel nii palju oma aega ja tähelepanu, pakkudes minu kohtumiste ja tegevuste üksikasjalikku korraldamist, alates minu tutvustamisest piiskopile kuni minu vabatahtliku töö võimaluste korraldamiseni katoliku koolis ja Halastuse misjonäride juures. Teised tegutsesid ka minu nimel: sõbralik ajalehetädi, kes aitas mul bussipeatust leida; riigikogu tõlk, kes tegi mulle heldelt isikliku ringkäigu valitsushoones; birgitiin, kes pakkis mulle kojusõiduks võileiva. Inimesed ohverdasid minu heaks ja inimesed kostsid minu eest.
Eestis kohtasin palju tõekuulutusi. Mitte ainult Missal jumalasõna ettelugemistes (millest ma aru ei saanud, sest need olid eesti keeles), vaid ka tagasihoidlikes vestlustes tõtt rääkivate inimestega: naine missajärgsel koosviibimisel, kes rääkis, kuidas ta katoliiklusse pöördus Fatima Jumalaema tõttu; lahedad teismelised, kellega ma nende inglise keele tunnis rääkisin ja kes jagasid minuga oma lootusi kunsti ja loodusteadusi õppida; ülikooli tudeng, kes minuga vestles ja kommenteeris mu kunsti, kui maalisin linnavaadet; supiköögi babuškad, keda lõbustas mu äärmiselt piiratud vene keel. Me kõik oleme loodud tõde tundma ja rääkima.
Eestis ootas mind kuninglik elanikkond. Kõigil maailmas on poliitika, perekond ja kombed. Eestis oli tunda püha ruumi: tuulised merekaljud, majesteetlik vanalinn ning Kadrioru elu täis aiad ja mänguväljakud. Samuti nägin, et otsitakse seda, mis on kõrgem: paleede ja valitsushoone arhitektuuris ja ajaloos, Pagari tänava KGB keldris esile kutsutud valusates mälestustes, Eesti Kunstimuuseumis tekkinud rõõmsates mälestustes ja tehnoloogiate uuenduslikus progressis. Selles elus on asju, mis väärivad tõeliselt austamist ja Eesti tunnistab seda.
Preesterlus, prohvetlikkus ja kuninglikkus – ohverdus, tõde ja au – on universaalid, mille ma Eestis leidsin. Reisides paelub meid tavaliselt see, mis ei ole tuttav. Kuid Eestis leidsin, et see, mis oli erinev, on just see kõikjal esinevate aspektide rõhumärk, võimendus, näide. Ma ei leidnud mitte võõrast maad, vaid oma naabreid ja perekonda universaalses Kirikus ja Jeesuse kadunud lammaste kõnnumaal.
Keegi Tallinnas, tajudes, et olen välismaalane, mainis, et ma olen „teist nägu“ ja see on tõsi. See erinevus tuletab mulle aga meelde meie inimlikkuse samasust ja meie inimlikkuse ilu. Need on asjad, mille üle me tavaliselt ei imesta. Kuid vaiksetel bussisõitudel oma elukohast keskaegse birgitiinide kloostri juurest uhkesse vanalinna vaatasin ma enda ümber olevaid nägusid - nägusid, mis on Jeesuse Kristuse ikoonid. Ma mõtlen neile, kes olid enne meid, kes reisisid samuti samal rannikul, ammu keskajal ja mitte nii kaua aega tagasi Nõukogude okupatsiooni ajal. Mulle tundub, et me ei tea oma sideme sügavust võõrastega bussis, ookeani taga ja minevikust. Ma arvan, et me peaksime olema rohkem lummatud.
Me võime need asjad unustada oma igapäevaste ülesannete tüütavas rütmis või kestvas kannatuste torkimises. See on põhjus, miks mulle meeldib reisida: see viib mind välja minu enda väikesest maailmast ja tuletab mulle meelde maailma, mis minu ümber keerleb. Näha ja kuulda Püha Miikaeli kooli õpilaste mängimist sisehoovis – just seal, keset apostellikku teenimist, keset linna; ja Armulaud – see oli nagu kogu Kiriku vaatamine miniatuurselt. Sellised hetked minu reiside ajal eemaldavad mind muremõtetest ja aitavad mul paremini ära tunda transtsendentsete reaalsuste kõikjal olemist, et saaksin neid tavaelus paremini ära tunda. Seega aitäh kõigile, keda ma Eestis kohtasin: Margele, isa Tomaszele, isa Igorile, Hedwigile, Grahamile, Helgale, Annile, Manuelile, Merilile ja kõigile teistele, igaühele teist.
Kui varem küsiti, mis mu plaanid on, siis olen sageli maininud oma soovi Eestis teenida või soovi õppida surfama. Seega oli naljakas, kui märkasin, et minu ööbimiskohast Tallinnas otse üle tee on surfikool. Ma arvan, et võin koos püha Theresega öelda: „Hea Jumal on alati pannud mind tahtma seda, mida ta tahab mulle anda.“
See oli armas külaskäik Eestisse. Ma usun, et Jeesus mõtles Eestile, kui ta ütles: „Tehke jüngriteks kõik rahvad.“ Aga usun, et selle väga lühikese reisi jooksul on Eesti mulle rohkem evangeeliumi kuulutanud, teinud minust rohkem jüngri kui kunagi varem.
Eesti on mulle meelde tuletanud, et Jeesus on meie jaoks kõikjal kohal ja et me igaüks oleme oma olemuselt loodud armastavaks ohvriks, tõeks ja austuseks. Samuti on see mulle meelde tuletanud, et päikeseloojangud on imeilusad ja et peaksin neid palju sagedamini vaatama. Tänan teid väga lugemise eest, loodan, et see on teile ka seda meelde tuletanud. Olgu püha Maarja, Terra Mariana Ema, teile alati seltsiks.