„Jeesus on tee“ (Jh 14:6). Evangeeliumides leiame ta kõige sagedamini teel olles. Ta ei jää kunagi paigale, vaid läheb linnaväljakutele, järve äärde, mägedesse, templisse...
„Tal ei ole kusagil oma pead maha panna“ (vrd Mt 8:20). Issand ei lase end mõjutada inimeste ootustest, kuidas Ta peaks tegutsema. Jeesuse sõnad ja teod on otsekohesed ning kõnelevad inimeste igapäevaelu konkreetsest tegelikkusest. Ta on pidevalt teel; Ta näitab üles muret nende pärast, kes teda ümbritsevad; Ta peatub nende ees, kes kannatavad, ent pole kõige kiuste lootust kaotanud. Ta tunneb kaastunnet väsinud inimeste vastu ja ulatab abikäe neile, kel on valus. Ta peatub, et kuulata iga inimese lugu, ja hoolitseb hellalt kõigi eest, enne kui jätkab oma teekonda.
Jeesuse avalik elu on pidev rännak; tegelikult on kogu Tema elu rännak. Niisamuti ka Maarja puhul, kes „asus teele ja tõttas“ (Lk 1:39), et külastada Eliisabeti. Kuid Jeesus näitab meile, et Jumal on see, kes astub esimese sammu: Tema asub meid otsima. Kristus sai üheks meie seast, kummardudes isegi me jalgu pesema, kandma me haavu selleks, et neid tervendada ja puudutada meie kõige sügavamat inimlikkust. Niisamuti on Ta kogenud me üksindust ja hirme, valu ja kannatusi, meie hüljatust ja surma – oma hauani välja. Jumala Poeg läks üles Kolgatale, et tulla alla ja kohtuda meiega siin, sest see on armastuse tee. Ja „kellelgi ei ole suuremat armastust kui see, et ta annab oma elu oma sõprade eest“ (Jh 15:13).
Rist, mis on kohal igal ülemaailmsel noortepäeval, on selle teekonna ikooniks. See on püha märk suurimast armastusest - armastusest, millega Kristus tahab võtta meie elu enese kanda. Rist näitab meile armastuse tõelist ilu. Armsad noored sõbrad, ristilöödud Kristuse ilu on meie usu suur paradoks. See on armastuse ilu, mis annab end täielikult nii teile kui mulle - igaühele meist. See on armastuse ilu, mis kannab me haavade jälgi. See on piiritu armastuse ilu, ent samas üdini konkreetne ja seega usutav, mis langetab meid põlvili, liigutab meid sügavalt, toob silmisse pisarad ja paneb meid südamest palvetama: „Issand, kui ma vaatlen sinu kohutavaid kannatusi, leian end võimelisena uskuma armastusse“ (P. MAZZOLARI, Un volto da contemplare, Milano 2001, 86).
Vennad ja õed, ka täna õhtul kõnnib Jeesus meiega. Ta rändab me kõrval, ei peatu kunagi, ei kõhkle iialgi, ei mõtle eales, kas see kõik on seda väärt, täis lootust ja armastust meie vastu. Selline on ristitee: Jeesus „asub teele, haavatavana, astudes vastu surmale, raskustele ja häbistusele - Ta võtab kõik need vastu, oma sammu aeglustamata. On selge, et kõik Tema kannatused ei ole midagi võrreldes Tema lootuse objektiga“ (C. BOBIN, L'uomo che cammina, Magnano 1998, 11).
Mida siis Jeesus loodab? Ta soovib avada te hinge aknad, et lasta sisse oma elu ja armastuse täius; Ta soovib kuivatada õrna armastusega teie salajased pisarad, leevendada oma lähedusega teie üksildust ja lohutusega te hirmu; Ta soovib vabastada teid te südames kantavatest rõhuvatest koormatest ning ravida terveks pattude haavad. Ta soovib vabastada teie hinged kurbusest, meeleheitest ja passiivsusest, mis summutavad teie entusiasmi, ning innustada teid võtma armastuse riski. Nõnda võite saada suuremeelsuse eeskujuks, eeskujuks elust, mis kulub hoolivusele ja muretsemisele meid ümbritsevate vaeste eest, vastutusele meie ajastu, ühiskonna ja loodu kauniduse eest. See on see, mida Jeesus loodab. „Ta tervendas teie haavad, kannatades ristil“; „Ta vabastas teid igavest surmast samal ristil, võttes vastu maise surma“ (SAINT AUGUSTINUS, In Ioan., III, 3). Jeesus võitleb sinu kõrval ja Ta ei anna kunagi alla, et sinu elu saaks päästetud surma pimedusest. Iga kord, kui sa koged mingisugustki „surma“, siseneb Ta sinu südame sügavusse, et sind tõsta üles elule, Tema enda elule. Ja teie maise teekonna lõpus on Ta teile ette valmistanud turvalise pelgupaiga: Taevariigi enda. Ta muudab teie elu lõpu uueks alguseks, mis on suur ülestõusmine, igavene rõõm ning elu rahus, mis on vaba leinast ja pisaratest, vaba valust ja kahetsusest. Kallid sõbrad, see on see, mida Jeesus soovib. See on põhjus, miks Ta „on ajaloo saladus, meie lõpliku saatuse võti“ (Püha Paulus VI, jutlus Manilas, 29. november 1970), rändab Kolgatale ja tõuseb meie eest ristile.
Jeesus võitleb teie kõrval ja Ta ei anna kunagi alla, nii et Ta tahab taas sütitada meis ilu valguse ja teha meist lootuse valvurid, kes ei karda astuda öö pimedusse, ei jää kinni minevikku ega karda tulevikku. Nii et jäägem alati ühendusse Kristusega, kõndides meie Päästja jälgedes. Läheme koos temaga üles Kolgatale, pakkudes Talle oma unistused, soovid ja rõõmud koos oma kannatuste, hirmude ja kõigi nende olukordadega, kus me tunneme end lootusetuna või ülekoormatuna. Liitugem Tema hüljatuse kogemusega kõik need hetked, mil tunneme end üksi, kõrvalejäetuna ja vääralt. Toogem Tema ette kõik oma lootused kogu Kiriku eest, mis peegeldab paremini tema kuju, ja õiglasemale, külalislahkemale ja vennalikumale maailmale. Palugem Teda veel kord, et ta võtaks enda peale kõik ebaõigluse, vägivalla ja diskrimineerimise vormid, kõik sõja õudused ja kõik, mis kahjustab vaeseid või hävitab Tema loomingut.
Vennad ja õed, Jeesus mõistab täielikult me haavu, nõrkusi ja puudusi. Me usume, et Ta võttis enda õlule kogu kurja ja valu, et need ei oleks enam kunagi mõttetud või tähtsusetud. Ühenduses Jeesusega võib igaüks meist olla Tema tunnistajaks ning kuulutada: „Ma usun sellesse, kes pidevalt otsib sind, kes kannatab minus ja teistes, sinus ja sinu eest. Ma usun sellesse, kes ütles: „Kui ma olen kord maalt üles tõstetud, tõmban ma kõik inimesed enda juurde“. Ta on olnud seal kakskümmend sajandit, solvangutes ja kannatustes aga ka lunastuses. Meeldigu see sulle või mitte, Tema kohutav hüüd „Mul on janu“ kostab sinu sisemuses... Ja kui sa kunagi, teadlikuna oma suurest vaesusest, ütled: „Issand, mul ei ole midagi Sulle anda“, siis on Ta seal, et anda sulle elavat vett.“ (M. DELBRÊL, Éblouie par Dieu. Correspondance, 1: 1910-1941, in Œuvres complètes, Montrouge 2004, Bd. I, 132-133).
Toogem täna Jeesuse ette me apla rahu järele januneva inimkonna piinatud hüüded. Vaadakem usaldusega ainuma poole, kes on ise „meie rahu“ (Ef 2:14). Avagem oma südamed Jeesusele, kelle külg on meie pärast läbi torgatud. Usaldagem kõik Tema kätesse. Tema küljest voolanud vere- ja veevool ujutagu meid, puhastagu ning muutku meid ja tehku see meist kirglikud evangeeliumi prohvetid ja kartmatud lootuse tunnistajad maailmas.
Originaal tekst: hispaania keel; tõlge inglise keelest Rooma-Katoliku Kirik Eestis
05.08.2023