Pühapäeval, 27. oktoobril 2024 lõppes pidulikult Missaga Roomas piiskoppide sinod. Paavsti sõnade järgi eraldi ta ei anna välja välja apostellikku ekshordatsiooni, vaid olgu sinodi lõppdokument kingitus Jumala rahvale. „Dokumendis on juba väga konkreetseid viiteid, mis võivad olla juhiseks kirikute missioonile nende konkreetsetes kontinentides ja kontekstides,“ selgitas ta ja väljendades veendumust, et see ühine kogemus inspireerib konkreetsetele tegudele teenima Jumala rahvast. Õige pea on ka terviktekst inglise keeles saadaval, sest originaaldokument on itaaliakeelne.
Paavst Franciscus rõhutas laupäeva õhtul sinodi assamblee ees kõneldes, et lõppdokument, mis on kirjutatud 2. oktoobril alanud sinodi 2. istungjärgu jooksul pärast kuulamise ja dialoogi protsessi, on üle kolme aasta kestnud Jumala rahva ärakuulamise vili. Ta märkis, et see näitab ühist teed sinodaalse kiriku suunas, mis kehastab evangeeliumi mitte ainult sõnade, vaid iga teo ja suhtlemise kaudu.
Lõppdokumendis kutsutakse üles uuele lähenemisele, milles kirikut ei käsitleta enam nn. korporatsioonina, millel on harud, vaid kirikute ühendusena. Mõiste „universaalne kirik“ on ümber sõnastatud, et rõhutada ühtsust mitmekesisuses, nähes kohalikke kirikuid mitte allutatud tasanditena, vaid usu ainulaadsete väljendusviisidena Kristuse ühtses ihus kogu kirikule.
Paavst Franciscus rõhutas vajadust, et kirik kehastaks Teises Vatikani kontsiilis kirjeldatud harmooniat, mis räägib kirikust kui „nagu sakramendist“. Ta selgitas: „Ta on meie ootava Jumala märk ja vahend, kes on juba valmistanud pidulaua ja ootab nüüd“. "Jumala arm", ütles ta, „sosistab armastuse sõnad iga inimese südamesse“. Kiriku ülesanne on „võimendada selle sosina häält, ilma seda takistamata; avades uksi, mitte püstitades seinu“. Paavst hoiatas ka kogu kirikut kutsudes kõiki üles avatusele ja alandlikkusele.
Rõhutades kiriku rolli rahutegijana purunenud maailmas, ütles paavst: „Meie ajal, mida iseloomustavad sõjad, peame olema rahu tunnistajateks, õppides isegi seda, kuidas elada oma erinevused välja sõbralikult.“ Tunnistades vägivallast, vaesusest ja kannatustest räsitud piirkondade piiskoppide erinevaid kogemusi, julgustas ta kõiki aktiivselt rahu ehitama kuulamise ja lepituse kaudu.
Sinodaalne protsess ei lõpe praeguse piiskoppide sinodi assamblee lõppemisega, vaid see hõlmab ka rakendusetappi, kaasates kõiki igapäevasele teekonnale konsultatsiooni ja diskursuse sinodaalse metoodika abil, määrates konkreetseid viise ja kujunemisviise, et viia erinevates kiriklikes kontekstides läbi käegakatsutav sinodaalne pöördumine (dokumendi punkt 9).
Lihtsalt ja lühidalt öeldes on sinodaalsus vaimse uuendamise ja struktuurireformi tee, mis võimaldab kirikul olla osalusvõimelisem ja misjonärlikum, et ta saaks käia koos iga mehe ja naisega, kiirgades Kristuse valgust“ (28). Ja suhete elavdamisega teiste konfessioonidega püüab Kirik koos nendega ehitada paremat maailma (41), miks ka sinod keskendub palju erinevate kristlike konfessioonide vahelisele suhtele ja koostöötamisele.
Dokumendi teine osa (49-77) algab üleskutsega, et kirik peab olema võimeline hoidma suhteid: Issandaga, meeste ja naiste vahel, perekonnas, kohalikus kogukonnas, sotsiaalsete rühmade ja religioonide vahel, riigi endaga (50).
Samal ajal tunnistab sinod, et mõned „kogesid jätkuvalt valu, et nad tunnevad end oma perekonnaseisu, identiteedi või seksuaalsuse tõttu tõrjutuna või hinnatud“ (ibid.).
Et olla sinodaalne kirik, peame avama end tõelisele suhtlusel põhinevale pöördumisele, mis suunab iga inimese prioriteedid ümber ja me peame taas kord evangeeliumist õppima, et suhetele tähelepanu pööramine ei ole pelgalt strateegia või vahend suurema organisatsioonilise efektiivsuse saavutamiseks. Suhted ja sidemed on vahendid, mille kaudu Isa Jumal on end Jeesuses ja Vaimus ilmutanud“ (ibid.).
„Karismad, kutsumused ja misjoniteenistus“ (57-67) on dokumendi keskmes, mis keskendub eelkõige ilmikute suuremale osalusele.
Preestrid ja diakonid teenivad koos piiskoppidega sinodaalse kiriku sees (74) ja seega on „sinodaalse vaimsuse“ kogemus oluline, sest kui puudub vaimulik mõõde nii isiklikul kui ka kogukondlikul tasandil, taandub sinodaalsus organisatsioonilisele otstarbekusele“ (44). Dokument märgib siinkohal veel, et alandlikkusega praktiseeritud sinodaalne stiil võimaldab kirikul olla prohvetlik hääl tänapäeva maailmas. Viimast eriti oma kaaskirjas rõhutas paavst.
Poleemikat tekitas naiste ordineerimine diakonideks kirikus. Vastus anti, et see küsimus on ja jääb lahtiseks.
Dokumendi kolmandas osas (79-108) märgib sinod, et „palves ja dialoogis oleme tunnistanud, et kiriklik eristamine, otsustusprotsesside eest hoolitsemine, kohustus vastutada ja meie otsuste hindamine on tavad, mille kaudu me vastame sõnale, mis näitab meile misjoni teed“ (79). Eelkõige märgitakse: „Need kolm praktikat on omavahel tihedalt seotud. Otsustamisprotsessid vajavad kiriklikku eristamist, mis nõuab kuulamist usalduse õhkkonnas, mida toetavad läbipaistvus ja aruandekohustus. Usaldus peab olema vastastikune: otsustajad peavad olema võimelised usaldama ja kuulama Jumala rahvast. Viimane omakorda peab suutma usaldada võimulolijaid“ (80).
Lõppdokumendi neljanda osa (109-139) sisu on väljendatud selle esimeses lõigus: „Ajal, mil toimuvad suured muutused kohtades, kus Kirik on juurdunud ja palverännakul, peame kultiveerima andide vahetamise uusi vorme ja meid ühendavate sidemete võrgustikku. Selles toetab meid piiskoppide teenistus, kes on osaduses omavahel ja Rooma piiskopiga“ (109).
Väljend dokumendis „kindlalt juurdunud, kuid palverändurid“ (110-119) tuletab meelde, et „Kirikut ei saa mõista ilma tema juurteta konkreetsel territooriumil, selles ruumis ja ajas, kus toimub ühine kogemus kohtumisest päästva Jumalaga“ (110).
Viimane osa keskendub kuidas Jumala rahvas saab osa võtta paremini kirikuelust. Dokument selgitab: „Jumala püha rahvas vajab nõuetekohast väljaõpet, et ta saaks tunnistada evangeeliumi rõõmu ja kasvada sinodaalsuse praktikas: ennekõike Jumala poegade ja tütarde vabaduses Jeesuse Kristuse järgimises, mida vaadeldakse palves ja tunnustatakse neis, kes on vaesed“ (141). Üks ettepanek, mis tekkis sinodaalse protsessi käigus kõige tugevamalt ja kõikidest kontekstidest, et kristliku kogukonna pakutav väljaõpe oleks terviklik ja pidev“ (143). Ja teine väga oluline valdkond on kaitsekultuuri edendamine kõigis kiriklikes kontekstides,muutes kogukonnad alaealistele ja haavatavatele isikutele üha turvalisemaks“ (150).
Lõpetuseks toodi veel välja, Kiriku sotsiaaldoktriini teemad, nagu pühendumine rahule ja õiglusele, hoolitsus meie ühise kodu eest ning kultuuride ja religioonide vaheline dialoog, peavad samuti olema Jumala rahva seas laiemalt jagatud“ (151).
Allikas: www.synod.va (28.10.2024)