15. aprillil 2019 kell 20.50 oli Jumalaema kirik Pariisis suremas. Ainult viis minutit jäi puudu, et Notre-Dame oleks täielikult hävinenud. Viis aastat hiljem, Notre-Dame elab uuesti! Pariisi Jumalaema kiriku taasavamine on lootuse sõnum kogu maailmale.
350 000 annetajat on kinkinud uut elu «vanale daamile», nende seas kümneid või sadu Eestist, keda ma tahaksin kogu südamest siin tänada, mitte ainult Pariisi katoliiklaste nimel, vaid kogu inimkonna nimel, sest tol 15. aprillil 2019 saime aru, et Notre-Dame on kogu inimkonna pärand, mitte vaid Prantsusmaa.
Võib alati kurta, et poliitikud püüavad lõigata oma kasu, või muretseda, kas riik ja kirik on ikka piisavalt lahus. Aga fakt on see, et kui inimesed ühendavad oma oskusi, ressursse ja eelkõige head tahtmist vaatamata erinevustele ja erimeelsustele, uus elu sünnib seal, kus oli varem tuhk ja surm. See on Jumalaema kiriku taasavamise lootuse sõnum.
Tööde käigus me avastasime seda uskumatut ilu, mida kaheksa sajandit tagasi katedraali ehitajad lõid. Muidugi, see võttis neil kaks sajandit tööd. Kas tänapäeval me oskaksime luua sellist ilu? Kindlasti me oskame restaureerida seda ilu, aga seda taas luua? Paratamatult Jumalaema kiriku taasavamine äratab meis tohutut ilutunnet ja paneb meid mõtisklema ilu reaalsuse üle meie maailmas. Miks nii on? Püüan siinjuures pisut seda selgitada.
Kristlik kunst on ilu ja tõe väljendus ning peegeldab mingil moel Jumala inimeseks saamise saladust, mille kaudu Kristuse nähtavus viib meid nähtamatusse maailma. See suur müsteerium on ammendamatu inspiratsiooniallikas: pühakiri kujutab endast tohutut ikonograafilist atlast, millest kunstnikud jätkuvalt inspiratsiooni ammutavad.
Meie maailm kannatab ilu puuduse all. Kuid ilu ulatub kaugemale kunstisfäärist; see on seotud headuse ja tõega. Kunst on osa millestki üleloomulikust, sest selle eesmärk on luua ilu; see ei ole agressioon, mäng või provokatsioon. See on ilu vaba reprodutseerimine, mitte ainult loomupärase ilu, vaid ideaalse ilu, salajane side üksteist ignoreerivate üksinduste vahel, vana keel, mis räägib meile igavestest asjadest.
Kuidas saab objektiivsus põhineda subjektiivsusel, transtsendentsus immanentsusel? See on kunsti raskus, kuid ka selle hiilgus. See, mida kunstnikul õnnestub oma loomingus väljendada, ei ole midagi enamat kui sära sellest hiilgusest, mis tema mõttemaailma mõne hetke jooksul läbis. Ta vaatleb oma inspiratsiooni teoseid, tajudes neis loomingu saladuse kaja. Ja kui kogu kunstis on midagi jumalikku, siis just sellepärast, et kunst on looming: see on jumalikkuse säde, mis mõjutab südant ja meeli.
Kunstiteos, mis toob pisarad silmadesse, ei kutsu esile naudingut, kuid meie inimloomuses kutsub see juba esile paradiisi maa peal. Kunst vahendab meile igaviku tunnet, ja iga kunstiteos, milles on ilu sära, laulab, sageli seda teadvustamata, Jumala au. Meie teosed on ilusad ainult siis, kui need voolavad välja südamest, mida valdab armastus.
Kunstikeel on armastuse keel: «Ma otsin kahte nooti, mis armastavad teineteist...» ütles Mozart. Ilu, nagu ka tõde, toob inimsüdamele rõõmu; see on väärtuslik vili, mis peab vastu, äratab entusiasmi ja ühendab põlvkondi. Ilu on see, mis toob meid kõige kergemini ja salapärasemalt kokku.
Selleks, et kunstiteos oleks ilus ja rõõmustaks meie meeli, loetleb suur teoloog ja pühak Aquino Thomas kolm tingimust:
- integraalsus, sest mõistus ei naudi mittetäielikku olemist;
- proportsionaalsus, «see mitte midagi, mis on kõik ja annab asjadele naeratuse»;
- sära, mis paljastab hinge hiilguse, inimese mõtte ja selles peegelduva jumaliku mõtte.
Sellega tasub täiesti nõustuda, kui vaadata kasvõi seda Jumalaema kirikut Pariisis.
Seega ma ütleks, et kunst on sild Jumala ja inimese, üleloomuliku ja materiaalse vahel. Kunstiteos ilmutab nähtamatuid asju nähtava kaudu, viib meid kummardamisele, mõtisklemisele ja võimaldab meil süvendada meie lootust, meie armastust.
Loodan, et kaugel igapäevase elu muredest ja rahvusvahelise elu kriisidest, Jumalaema kiriku taasavamine pakub igaühele rahu ja pilgu igavikku
Avaldatud Postimehes: PHILIPPE JOURDAN ⟩ Jumalaema kiriku taasavamine annab lootuse sõnumi