Kallid vennad ja õed,
Sel aastal annab Issand meile taaskord soodsa aja, et valmistuda uuenenud südamega tähistama Jeesuse surma ja ülestõusmise suurt saladust, mis on meie isikliku ja kristliku elu nurgakivi. Peame selle müsteeriumi juurde pidevalt meeles ja südames tagasi pöörduma, sest see kasvab meie sees edasi sel määral, mil oleme avatud tema vaimsele väele ning vastame sellele vaba tahtega ja heldelt.
1. Paasamüsteerium kui pöördumise alus
Kristlik rõõm tuleneb Jeesuse surma ja ülestõusmise heade uudiste kuulamisest ja nende aktsepteerimisest. See kerygma võtab kokku armastuse, mis on „nii reaalne, nii tõeline, nii konkreetne, et kutsub meid avatusele ja viljakale dialoogile“ (Christus Vivit, 117). Kes usub seda sõnumit, lükkab tagasi vale, et meie elu on meie enda teha nii nagu soovime. Pigem sünnib elu Jumala, meie Isa armastusest, tema soovist anda meile elu ülirohkesti (vrd Jh 10:10). Kui kuulame „valede isa“ ahvatlevat häält (Jn 8:44), riskime uppuda absurdi kuristikku ja kogeda põrgut siin maa peal, nagu liiga palju traagilisi sündmusi inimeste isiklikus ja kollektiivses kogemuses kahjuks tunnistab.
Sellel 2020. aasta Paastuajal tahaksin iga kristlasega jagada seda, mida ma kirjutasin noortele apostellikus ekshortatsioonis Christus Vivit: „Hoidke oma silmad ristilöödud Kristuse väljasirutatud kätel, laske end ikka ja jälle päästa. Ja kui te lähete pattu tunnistama, uskuge kindlalt tema halastusse, mis vabastab teid teie süüst. Mõtisklege tema verele, mis voolas välja nii suure armastusega, ja laske end sellel puhastada. Sel moel saate üha uuesti sündida“ (nr 123). Jeesuse Paasamüsteerium pole minevik; pigem on see Püha Vaimu väe kaudu alati olemas, võimaldades meil usuga näha ja puutuda Kristuse ihu nendes, kes kannatavad.
2. Pöördumise vajalikkus
Hea on mõelda sügavamalt Paasamüsteeriumile, mille kaudu on meile antud Jumala halastust. Halastuse kogemus on tõepoolest võimalik ainult „silmast silma“ suheldes ristilöödud ja ülestõusnud Issandaga, „kes mind on armastanud ja iseenese loovutanud minu eest“ (Gl 2:20), sõprade südamlikus dialoogis. Seetõttu on palve Paastuajal nii oluline. Rohkema kui kohustusena väljendab palve meie vajadust vastata Jumala armastusele, mis on enne meid ja meid alati toetab. Kristlased palvetavad, teades, et ehkki me ei vääri seda, oleme siiski armastatud. Palve võib esineda mitmel erineval kujul, kuid Jumala silmis on tõeliselt oluline see, et palve tungib sügavale meisse ja raputub meie südame kõvaduse küljest, et me pöörduksime veelgi täielikumalt Jumala ja tema tahte poole.
Sel soodsal ajal võime siis lasta end juhtida nagu Iisrael kõrbesse (vrd Ho 2:14-18), et saaksime lõpuks oma ligimese häält kuulda ja lubada, et see kõlaks veelgi sügavamal meie sees. Mida täielikumalt oleme seotud tema sõnaga, seda enam kogeme halastust, mida ta meile vabalt annab. Ärgem laskem sellel armu ajal asjata mööduda, rumalas illusioonis, et suudame kontrollida tema poole pöördumise aegu ja vahendeid.
3. Jumala kirglik tahe oma lastega dialoogi pidada
Seda, et Issand taaskord meile soodsa aja pakub, ei tohiks kunagi pidada enesestmõistetavaks. Uus võimalus peaks äratama meis tänutunde ja meid laiskusest eemale juhtima. Vaatamata kurjuse kohati traagilisele kohalolule meie elus ning Kiriku ja maailma elus, väljendab see suunamuutmise võimalus Jumala vankumatut tahet mitte katkestada päästmisdialoogi meiega. Ristilöödud Jeesuses, kes ei tundnud pattu, aga meie pärast tehti patuks (vrd 2Kr 5:21), viis see päästmistahe Isa meie pattude koorma oma Poja peale panemiseni, seega, kasutades paavst Benedictus XVI väljendit „pöördus Jumal iseenda vastu“ (Deus Caritas Est, 12). Sest Jumal armastab ka oma vaenlasi (vrd Mt 5:43-48).
Dialoogil, mida Jumal soovib igaühega oma Poja Paasasaladuse kaudu üles seada, pole midagi pistmist tühja jutuga, nagu seda omistati iidestele Ateena elanikele, kes „veetsid oma aega mitte millegi muuga kui midagi uut rääkides või kuuldes“ (Ap 17:21). Niisugune tühi ja pealiskaudse uudishimu poolt juhitud jutt iseloomustab maisust igal ajastul; meie endi päevil võib selle tulemuseks olla ka meedia väärkasutamine.
4. Rikkus, mida jagada, mitte enda jaoks hoida
Paasamüsteeriumi asetamine meie elu keskmesse tähendab kaasatundmist ristilöödud Kristuse haavadele, mis on olemas paljudes süütutes sõjaohvrites, rünnakutes elule, alates sündimata lastest kuni eakate eludeni, ning vägivalla erinevates vormides. Samuti on need olemas keskkonnakatastroofides, maiste hüvede ebavõrdses jaotuses, inimkaubanduses kõigis selle vormides ja ohjeldamatus janus kasumi järele, mis on ebajumalakummardamise üks vorm.
Ka täna on vaja pöörduda heasoovlike meeste ja naiste poole, et nad jagaksid oma hüvesid, almust andes, kõige suuremate abivajajatega, osaledes sel viisil isiklikult parema maailma loomises. Heategevuslik andmine muudab meid inimlikumaks, samal ajal kui kogumine võib meid vähem inimlikuks muuta, sest oleme iseenda isekuses vangis. Saame minna ja peame minema veelgi kaugemale ning kaaluma oma majanduselu struktuurilisi aspekte. Sel põhjusel olen sel Paastuajal, 26. – 28. märtsini kutsunud Assisis kokku noorte majandusteadlaste, ettevõtjate ja muutuste ellukutsujatega kohtumise eesmärgiga kujundada õiglasem ja kaasavam majandus. Nagu Kiriku magisteerium on sageli korranud, kujutab poliitiline elu endast väljapaistvat heategevusvormi (vrd Pius XI, pöördumine Itaalia Katoliku Ülikooli üliõpilaste föderatsiooni poole, 18. detsember 1927). Sama kehtib ka majanduselu kohta, millele võib läheneda samasuguses Evangeelses vaimus – Mäejutluse õpetussõnade vaimus.
Ma palun Pühimat Neitsit Maarjat, et ta paluks, et Paastuaeg avaks meie südamed, kuulmaks Jumala üleskutset leida Temaga lepitust, kinnitada oma pilk Paasamüsteeriumile ja pöörududa Tema poole avatud ja ausas dialoogis. Sel moel saab meist see, milleks Kristus palub oma jüngritel olla: maa sool ja maailma valgus (vrd Mt 5:13-14).
Franciscus
Roomas, Püha Johannese Lateraani kirikus,
7. oktoobril 2019
Püha Roosipärja Kuninganna pühal