PÜHA ISA FRANCISCUSE APOSTELLIK KIRI PATRIS CORDE
150. AASTAPÄEVAL PÜHA JOOSEPI KUULUTAMISEST KIRIKU PATROONIKS
ISA SÜDAMEGA: nii armastas Joosep Jeesust, keda kõik neli evangeeliumi nimetavad „Joosepi pojaks“.[1]
Matteus ja Luukas, kaks evangelisti, kes räägivad enamuse Joosepist, räägivad meile väga vähe, kuid piisavalt, et saaksime hinnata seda, milline isa ta oli, ja missiooni, mille Jumala ettehooldus talle usaldas.
Me teame, et Joosep oli alandlik puusepp (vrd Mt 13:55), kihlatud Maarjaga (vrd Mt 1:18; Lk
1:27). Ta oli „õiglane inimene“ (Mt 1:19), kes oli alati valmis täitma Jumala tahet, nagu talle ilmutati Seaduses (vrd Lk 2: 22.27.39) ja nelja unenäo kaudu (vrd Mt 1:20; 2: 13.19.22). Pärast pikka ja väsitavat rännakut Naatsaretist Petlemma, nägi ta Messia sündimist tallis, sest „nende jaoks polnud majas kohta“ (vrd Lk 2:7). Ta oli tunnistajaks karjuste (vrd Lk 2:8–20) ja tähetarkade (vrd Mt 2:1–12) kummardamisele, kes esindasid vastavalt Iisraeli rahvast ja paganlikke rahvaid.
Joosepil oli julgust saada Jeesuse seaduslikuks isaks, kellele ta andis ingli poolt avaldatud nime: „Sa paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest“ (Mt 1:21). Nagu me teame, antiikrahvaste jaoks pidi inimesele või asjale nime andmiseks, nagu Aadam tegi 1. Moosese raamatus (vrd 1Ms 2:19–20), looma suhte.
Templis, nelikümmend päeva pärast Jeesuse sündi, tõid Joosep ja Maarja oma lapse Issanda ette ja kuulasid imestusega Siimeoni ennustusi Jeesuse ja tema ema kohta (vrd Lk 2:22–35). Jeesuse kaitsmiseks Heroodese eest elas Joosep välismaalasena Egiptuses (vrd Mt 2:13-18). Pärast naasmist oma kodumaale elas ta varjatult Galileas väikeses ja tundmatus Naatsareti külas, kaugel oma esivanemate linnast Petlemmast ning Jeruusalemmast ja Templist. Naatsareti kohta öeldi: „Ükski prohvet ei tõuse sealt“ (vrd Jh 7:52) ja tõepoolest: „Mis võib küll Naatsaretist head tulla?“ (vrd Jh 1:46). Kui Jeruusalemma palverännakul kaotasid Joosep ja Maarja kaheteistaastase Jeesuse, otsisid nad teda ärevusega ja leidsid ta Templist arutlemas õpetajatega (vrd Lk 2:41-50).
Pärast Maarjat, Jumalaema, ei mainita paavstlikus magisteeriumis ühtegi pühakut sagedamini kui tema abikaasa Joosepit. Minu eelkäijad mõtisklesid sõnumi üle, mida sisaldas evangeeliumide edastatud piiratud teave, et paremini hinnata tema keskset rolli lunastusloos. Õnnis Pius IX kuulutas ta Katoliku Kiriku Patrooniks, [2] Auväärne Pius XII esitles teda kui Töötajate Patrooni [3] ja Püha Johannes Paulus II kui Lunastaja Valvurit. [4] Püha Joosepit nimetatakse üldiselt „õnneliku surma patrooniks“.[5]
Nüüd, sada viiskümmend aastat pärast seda, kui Õnnis Pius IX kuulutas ta Katoliku Kiriku Patrooniks (8. detsembril 1870), tahaksin jagada mõningaid isiklikke mõtisklusi selle erakordse kuju kohta, kes on nii lähedane meie enda inimlikule kogemusele. Sest nagu ütleb Jeesus: „...suu räägib sellest, millest süda on tulvil“ (Mt 12:34).
Minu soov seda teha kasvas pandeemiakuudel, kui kriisi keskel kogesime, kuidas „meie elu põimivad kokku ja toetavad tavalised inimesed, sageli tähelepanuta jäävad inimesed. Inimesed, kes ei ilmu ajalehtede ja ajakirjade pealkirjades ega viimases telesaates, kujundavad aga just tänapäeval meie aja otsustavaid sündmusi. Arstid, õed, laohoidjad ja supermarketite töötajad, koristajad, hooldajad, transporditöötajad, mehed ja naised, kes töötavad esmatähtsate teenuste ja avaliku turvalisuse tagamisel, vabatahtlikud, preestrid, usklikud mehed ja naised ning nii paljud teised. Nad saavad aru, et kedagi ei päästeta üksi... Kui palju inimesi kasutab päevas kannatlikkust ja pakub lootust, hoolitsedes mitte paanika, vaid jagatud vastutuse levitamise eest. Kui palju isasid, emasid, vanavanemaid ja õpetajaid näitab meie lastele igapäevastel väikestel viisidel, kuidas kriisi vastu võtta ja kriisiga toime tulla, kohandades oma rutiini, vaadates ette ja julgustades palvetamist. Kui paljud palvetavad, toovad ohvreid ja kostavad kõigi eest“. [6] Igaüks meist võib Joosepis - mehes, kes jääb märkamatuks igapäevases, diskreetses ja varjatud kohalolekus - avastada eestkostja, toe ja juhendaja hädade ajal. Püha Joosep tuletab meile meelde, et need, kes ilmuvad varjatult või varjus, võivad lunastusloos mängida võrreldamatut rolli. Tunnustus- ja tänusõnad kuuluvad neile kõigile.
-
Armastatud isa
Püha Joosepi ülevus seisneb selles, et ta oli Maarja abikaasa ja Jeesuse isa. Sel viisil asetas ta end püha Johannese Krisostomuse sõnade kohaselt „kogu päästeplaani teenistusse“ [7]. Püha Paulus VI juhtis tähelepanu sellele, et Joosep väljendas konkreetselt oma isadust, „muutes oma elu ohvriteenistuseks lihakssaamise saladusele ja selle lunastavale eesmärgile. Ta kasutas oma seaduslikku võimu Püha Perekonna üle, et pühenduda neile täielikult oma elus ja töös. Ta muutis oma inimliku koduse armastuse kutsumuse enda, oma südame ja kõigi võimete üleinimlikuks ohvrianniks, armastuseks, mis oli suunatud Messiale, kes kasvas tema kodus küpseks.“[8]
Tänu tema rollile päästeloos on kristlik rahvas Püha Joosepit alati isana austanud. Seda näitavad kogu maailmas temale pühendatud lugematud kirikud, tema vaimsusest inspireeritud ja tema nime kandvad arvukad usuinstituudid, vennaskonnad ja kiriklikud rühmad ning paljud traditsioonilised vagaduse väljendused tema auks. Teiste hulgas valis ka Avila Teresa ta oma toetajaks ja eestkostjaks, pöördus sageli tema poole ja sai kõik armud, mida ta temalt palus. Enda kogemuse innustusel veenis Teresa ka teisi Joosepile pühendumist kasvatama. [9]
Igas palveraamatus on palved Pühale Joosepile. Igal kolmapäeval ja eriti märtsikuus, mis on talle traditsiooniliselt pühendatud, loetakse talle eripalveid. [10]
Rahvalikku usaldust Püha Joosepi vastu võib näha väljendis „Mine Joosepi juurde“, mis meenutab Egiptuse näljahäda, kui egiptlased palusid vaaraolt leiba. Tema omakorda vastas: „Minge Joosepi juurde! Mis tema teile ütleb, seda tehke!“ (1Ms 41:55). Vaarao pidas silmas Jaakobi poega Joosepit, kes müüdi orjusse vendade armukadeduse tõttu (vrd 1Ms 37:11–28) ja kellest sai – piibli pärimuse järgi - hiljem Egiptuse asekuningas (vrd 1Ms 41:41-44).
Taaveti järeltulijana (vrd Mt 1:16–20), kelle tüvest pidi Jeesus tulema vastavalt prohvet Naatani poolt Taavetile antud lubadusele (vrd 2Sm 7), ja Naatsareti Maarja abikaasana seisab Püha Joosep Vana ja Uue Testamendi ristteel.
-
Õrn ja armastav isa
Joosep nägi Jeesust iga päev kasvamas „tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures“ (Lk 2:52). Nagu Issand oli teinud Iisraeliga, nõnda tegi Joosep ka Jeesusega: ta õpetas teda käima, käest kinni võttes; ta oli tema jaoks nagu isa, kes võttis imiku oma kätele, kummardas tema juurde ja toitis teda (vrd Ho 11: 3-4).
Joosepis nägi Jeesus Jumala õrna armastust: „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad“ (Ps 103: 13).
Sünagoogis Psalmide palvetamise ajal pidi Joosep kindlasti ikka ja jälle kuulma, et Iisraeli Jumal on õrna armastuse Jumal [11], kes on hea kõigile, kelle „halastus on üle kõigi tema tegude”(Ps 145:9).
Päästelugu on välja töötatud, „kui lootus näis lootusetu“ (Rm 4:18), meie nõrkuste kaudu. Liiga sageli arvame, et Jumal töötab ainult meie paremate osade kaudu, kuid suurem osa tema plaanidest realiseerub meie nõrkustes ja nendest hoolimata. Nii võis Püha Paulus öelda: „Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks. Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks. Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.““(2 Kr 12: 7–9).
Kuna see on osa kogu päästeökonoomikast, peame õppima oma halbadesse külgedesse halastavalt suhtuma. [12]
Kurjus paneb meid oma nõrkust nägema ja hukka mõistma, Vaim aga toob selle õrna armastusega valguse kätte. Õrnus on parim viis puudutada meie sees olevat nõrkust. Näpuga näitamine ja teiste üle kohut mõistmine on sageli märk võimetusest aktsepteerida omaenda nõrkusi, oma haprust. Ainult õrn armastus päästab meid süüdistaja lõksudest (vrd Ilm 12:10). Sellepärast on nii tähtis kohtuda Jumala halastusega, eriti lepitamise sakramendis, kus kogeme tema tõde ja hellust. Paradoksaalsel kombel võib kurjus ka meile tõtt rääkida, kuid teeb seda siiski ainult selleks, et meid hukka mõista. Me teame, et Jumala tõde ei mõista hukka, vaid hoopis tervitab, võtab vastu, toetab ja annab meile andeks. See tõde esitab end meile alati nagu halastav isa Jeesuse tähendamissõnas (vrd Lk 15:11–32). See tuleb välja, et meiega kohtuda, taastab meie väärikuse, seab meid taas jalule ja tunneb rõõmu meie eest, sest nagu isa ütleb: „See mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!“ (Lk 15:24).
Isegi Joosepi hirmude kaudu töötasid Jumala tahe, tema lugu ja plaan. Seega õpetab Joosep meile, et usk Jumalasse hõlmab ka usku, et ta suudab töötada isegi meie hirmude, eksimuste ja nõrkuste kaudu. Ta õpetab meile ka seda, et elutormide keskel ei tohi me kunagi karta lasta Issandal meie kurssi juhtida. Vahel tahame kõike täielikult ise kontrollida, kuid Jumal näeb alati suuremat pilti.
3. Kuulekas isa
Nii nagu ta oli Maarjaga teinud, avaldas Jumal ka Joosepile oma päästeplaani. Ta tegi seda, kasutades unenägusid, mida Piiblis ja kõigi vanaaja inimeste seas peeti tema tahte teatavaks tegemise viisiks. [13]
Joosep oli sügavalt mures Maarja salapärase raseduse pärast. Ta ei tahtnud teda „avalikult häbistada“, [14] seega otsustas ta Maarja „salaja minema saata“ (Mt 1:19). Esimeses unenäos aitab ingel tal lahendada seda rasket dilemmat: „Ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest“ (Mt 1:20-21). Joosepi vastus oli kohene: „Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nii, nagu Issanda ingel oli teda käskinud“ (Mt 1:24). Kuulekus võimaldas tal oma raskustest üle saada ja Maarjat säästa.
Teises unenäos ütleb ingel Joosepile: „Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!“ (Mt 2:13). Joosep ei kõhelnud kuuletumast, olenemata raskustest: „Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes öösel Egiptusesse. Ja ta oli seal Heroodese surmani“ (Mt 2:14).
Egiptuses ootas Joosep kannatliku usaldusega ingli teadet, et ta võib turvaliselt koju naasta. Kolmandas unenäos ütles ingel talle, et need, kes püüdsid last tappa, olid surnud, ja käskis tal tõusta, võtta laps ja tema ema ning naasta Iisraelimaale (vrd Mt 2:19–20). Taas kord kuuletus Joosep kiiresti. „Siis ta tõusis, võttis lapse ja tema ema ning tuli Iisraelimaale“ (Mt 2:21).
Tagasisõidu ajal „kuulnud aga, et Arhelaos on kuningaks Juudamaal oma isa Heroodese järel, kartis Joosep sinna minna. Teda hoiatati unenäos,“ nüüd juba neljandat korda, „et neil tuleb varjuda Galileas, ning ta tuli ja asus elama külla, mida kutsutakse Naatsaretiks“ (Mt 2:22-23).
Evangelist Luukas omalt poolt ütleb meile, et Joosep võttis ette pika ja raske teekonna Naatsaretist Petlemma, et registreeruda oma perekonna päritolulinnas keiser Caesar Augustuse loendusel. Seal sündis Jeesus (vrd Lk 2:7) ja tema sünd, nagu ka kõigi teiste laste sünd, registreeriti impeeriumi registris. Püha Luukas on eriti hoolikas, öeldes meile, et Jeesuse vanemad järgisid kõiki seaduse nõudeid: Jeesuse ümberlõikamise, Maarja puhastamise riitus pärast sünnitust, esmasündinu toomine Jumala ette (vrd Lk 2: 21–24). [15]
Igas olukorras kuulutas Joosep omaenda fiat-i, nagu Maarja seda tegi kuulutamisel ja Jeesus Ketsemani aias.
Perepeana õpetas Joosep Jeesust kuuletuma oma vanematele (vrd Lk 2:51) vastavalt Jumala käsule (vrd 2Ms 20:12).
Varjatud aastatel Naatsaretis õppis Jeesus Joosepi koolitamisel täitma Isa tahet. See tahtmine pidi olema tema igapäevane toit (vrd Jh 4:34). Isegi elu kõige raskemal hetkel, Ketsemanis, otsustas Jeesus täita pigem Isa tahtmist kui enda oma, [16] muutudes „kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:8). Heebrealastele kirjutatud kirja autor järeldab seega, et Jeesus „õppis kuulekust läbi selle, mida ta kannatas“ (Hb 5:8).
Kõik see teeb selgeks, et „Jumal kutsus Püha Joosepi teenima Jeesuse isikut ja missiooni otse tema isaduse kaudu“ ja et sel moel „ta tegi kogu aja jooksul koostööd lunastuse suures müsteeriumis ja on tõeliselt lunastuse saadik.“ [17]
-
Aktsepteeriv isa
Joosep võttis Maarja tingimusteta vastu. Ta usaldas ingli sõnu. „Joosepi südame üllus on selles, et seadusest õpitu muutis ta armastusest sõltuvaks. Meie tänases maailmas, kus psühholoogiline, verbaalne ja füüsiline vägivald naiste vastu on nii ilmne, ilmub Joosep lugupidava ja tundliku mehe kujuna. Ehkki ta ei mõista suuremat pilti, otsustab ta kaitsta Maarja head nime, tema väärikust ja elu. Kõhkluses, kuidas kõige paremini tegutseda, aitas teda Jumal, valgustades tema otsust.“[18]
Sageli juhtub elus asju, mille tähendusest me aru ei saa. Meie esimene reaktsioon on sageli pettumus ja vastuhakk. Joosep pani enda ideed kõrvale, et sündmuste käiguga leppida ja nii salapärased, kui need tundusid, need omaks võtta, nende eest vastutada ja teha need oma loo osaks. Kui me ei lepi omaenda looga, siis ei suuda me astuda ainsatki sammu edasi, sest jääme alati oma ootuste ja nendele järgnevate pettumuste pantvangiks.
Vaimne tee, mida Joosep meie jaoks järgib, ei ole see, mis seletab, vaid aktsepteerib. Ainult aktsepteerimise, leppimise tulemusena saame hakata pilku heitma suuremale loole, sügavamale tähendusele. Me võime peaaegu kuulda Iiobi kiretu vastuse kaja oma naisele, kes oli teda õhutanud mässama kurjuse vastu, mida ta kannatas: „Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?“ (Ii 2:10).
Joosep pole kindlasti passiivselt tagasi tõmbunud, vaid julgelt ja kindlalt ennetav. Meie enda elus võivad aktsepteerimine ja vastuvõtmine olla Püha Vaimu tugevuse anni väljendus. Ainult Issand saab anda meile jõudu, mis on vajalik elu aktsepteerimiseks sellisena, nagu see on, koos kõigi selle vastuolude, nurjumiste ja pettumustega.
Jeesuse ilmumine meie keskele on Isa kingitus, mis võimaldab meil kõigil leppida oma looga, isegi kui me ei suuda seda täielikult mõista.
Nii nagu Jumal ütles Joosepile: „Taaveti poeg, ära karda!“ (Mt 1:20), tundub ka, et ta ütleb meile: „Ärge kartke!“ Peame kõrvale jätma igasuguse viha ja pettumuse ning võtma omaks asjade käigu, isegi kui see ei tule välja nii, nagu soovime. Mitte pelgalt tagasitõmbumise, vaid lootuse ja julgusega. Nii muutume avatuks sügavamale tähendusele. Meie elu võib imekombel uuesti sündida, kui leiame julgust elada seda vastavalt evangeeliumile. Pole tähtis, kas kõik näib olevat valesti läinud või ei saa mõnda asja enam parandada. Jumal võib panna lilled kivisest maast tärkama. Isegi kui meie süda meid hukka mõistab, siis „Jumal on meie südamest suurem ja ta teab kõike“ (1Jh 3:20).
Siin kohtame taas seda kristlikku realismi, mis ei lükka tagasi midagi olemasolevat. Reaalsus on oma salapärases ja taandamatus keerukuses eksistentsiaalse tähenduse kandja koos kõigi oma valguste ja varjudega. Seega võib apostel Paulus öelda: „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks“ (Rm 8:28). Sellele lisab Püha Augustinus: „isegi selle, mida nimetatakse kurjaks (etiam illud quod malum dicitur)“. [19] Selles suuremas perspektiivis annab usk mõtte igale sündmusele, olgu see siis õnnelik või kurb.
Samuti ei tohiks me kunagi mõelda, et uskumine tähendab lihtsate ja lohutavate lahenduste leidmist. Usk, mida Kristus meile õpetas, on see, mida näeme Püha Joosepis. Ta ei otsinud otseteid, vaid astus reaalsusele avatud silmadega vastu ja võttis selle eest isikliku vastutuse.
Joosepi suhtumine julgustab meid aktsepteerima ja vastu võtma teisi sellistena, nagu nad on, ja tundma erilist muret nõrkade pärast, sest Jumal valib selle, mis on nõrk (vrd 1Kr 1:27). Ta on „vaeslaste isa ja lesknaiste asjaajaja“ (Ps 68:6), kes käsib meil armastada võõrast meie keskel. [20] Mulle meeldib mõelda, et Jeesus ammutas inspiratsiooni tähendamissõna jaoks kadunud pojast ja halastavast isast just Püha Joosepi käest (vrd Lk 15:11–32).
-
Loovalt julge isa
Kui kogu sisemise tervendamise esimene etapp on aktsepteerida oma isiklikku lugu ja võtta omaks ka need asjad elus, mida me ise ei valinud, peame nüüd lisama veel ühe olulise elemendi: loova julguse. See ilmneb eriti raskuste korral. Raskuste korral võime kas loobuda ja minema jalutada või kuidagi nendega tegeleda. Mõnikord toovad raskused välja ressursse, mida me isegi ei arvanud endal olevat.
Lapsepõlvest lugedes võime sageli imestada, miks Jumal ei käitunud otsesemalt ja selgemalt. Ent Jumal tegutseb sündmuste ja inimeste kaudu. Joosep oli mees, kelle Jumal valis lunastusloo alguse juhtimiseks. Ta oli tõeline „ime“, millega Jumal päästab lapse ja tema ema. Jumal tegutses, usaldades Joosepi loovat julgust. Saabudes Petlemma ja leidmata majutust, kus Maarja sünnitada saaks, võttis Joosep talli ja tegi endast parima, et muuta see Jumala Poja tulekut tervitavaks koduks (vrd Lk 2: 6–7). Seistes silmitsi otsese ohuga Heroodese poolt, kes tahtis last tappa, hoiatati Joosepit unes veel kord, et ta kaitseks last, ja ta tõusis keset ööd, et valmistada ette põgenemine Egiptusesse (vrd Mt 2:13–14).
Nende lugude pealiskaudne lugemine võib sageli jätta mulje, et maailm on tugevate ja vägevate armul, kuid evangeeliumi „hea uudis“ seisneb selles, et ilmalike jõudude üleolevuse ja vägivalla korral leiab Jumal alati viisi oma päästeplaani elluviimiseks. Nii võib ka meie elu kohati tunduda olevat vägevate armul, kuid evangeelium näitab meile, mis loeb. Jumal leiab alati viisi, kuidas meid päästa, tingimusel et me näitame üles samasugust loovat julgust kui Naatsareti puusepp, kes suutis muuta probleemi võimaluseks, usaldades alati jumalikku ettehooldust.
Kui kohati näib, et Jumal ei aita meid, ei tähenda see kindlasti, et meid oleks hüljatud, vaid selle asemel usaldatakse, et planeeriksime, oleksime loovad ja leiaksime ise lahendusi.
Sellist loovat julgust näitasid halvatu sõbrad, kes lasid ta katuselt alla, et viia ta Jeesuse juurde (vrd Lk 5:17–26). Raskused ei takistanud nende sõprade julgust ja püsivust. Nad olid veendunud, et Jeesus suudab mehe tervendada ja „kuna nad rahvahulga tõttu ei leidnud teed, kuidas teda sisse tuua, läksid nad üles katusele ja lasksid ta koos kanderaamiga tellislaest läbi, keset tuba otse Jeesuse ette. Ja nende usku nähes ütles Jeesus: „Inimene, sinu patud on sulle andeks antud!“ (Lk 5:19-20). Jeesus tunnustas loovat usku, millega nad püüdsid oma haiget sõpra tema juurde tuua.
Evangeelium ei ütle meile, kui kaua Maarja, Joosep ja laps Egiptuses viibisid. Kuid neil oli kindlasti vaja süüa, leida kodu ja tööd. Nende detailide täitmiseks pole vaja palju kujutlusvõimet. Püha Perekond pidi silmitsi seisma konkreetsete probleemidega nagu iga teine perekond, nagu paljud meie sisserändajatest vennad ja õed, kes ka täna riskivad oma eluga, et pääseda ebaõnnest ja näljast. Sellega seoses pean ma Püha Joosepit kõigi nende eriliseks patrooniks, kes on sunnitud sõja, vaenu, tagakiusamise ja vaesuse tõttu kodumaalt lahkuma.
Iga loo lõpus, kus Joosep mingit rolli mängib, ütleb evangeelium meile, et ta tõuseb, võtab lapse ja tema ema ning teeb seda, mida Jumal tal teha käskis (vrd Mt 1:24; 2:14-21). Tõepoolest, Jeesus ja tema Ema Maarja on meie usu kõige kallim aare. [21]
Jumalikus päästeplaanis on Poeg lahutamatu oma emast, Maarjast, kes „edenes usu palverännakul ja püsis ustavalt ühenduses Pojaga, kuni ta risti all seisis“ [22].
Peaksime alati kaaluma, kas me ise kaitseme Jeesust ja Maarjat, sest nad on müstiliselt usaldatud ka meie vastutusele, hooldamisele ja hoidmisele. Kõigeväelise Poeg tuli meie maailma väga haavatavas seisundis. Teda pidi kaitsma, turvama, tema eest hoolitsema ja üles kasvatama Joosep. Jumal usaldas Joosepit, nagu ka Maarja, kes leidis temas inimese, kes mitte ainult ei päästaks tema elu, vaid hoolitseks alati tema ja ta lapse eest. Selles mõttes ei saa Püha Joosep olla muu kui Kiriku Valvur, sest Kirik on Kristuse Ihu jätk, nii nagu Maarja emadus peegeldub Kiriku emaduses. [23] Kirikut jätkuvalt kaitstes jätkab Joosep lapse ja tema ema kaitsmist ning ka meie, armastades Kirikut, armastame jätkuvalt last ja tema ema.
See laps jätkab, öeldes: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40). Sellest tulenevalt on iga vaene, abivajaja, kannataja või surija, iga võõras, iga vang ja iga nõrk inimene „laps“, keda Joosep jätkuvalt kaitseb. Sellest tulenevalt ei saa Kirik jätta erilist armastust üles näitamata meie väikseimate vendade ja õdede vastu, sest Jeesus tundis nende pärast erilist muret ja samastas end nendega isiklikult. Püha Joosepilt peame õppima samasugust hoolt ja vastutust. Me peame õppima armastama last ja tema ema, armastama sakramente ja heategevust, armastama Kirikut ja vaeseid. Kõik need reaalsused on alati laps ja tema ema.
6. Töötav isa
Püha Joosepi üks aspekt, mida on rõhutatud esimese sotsiaalse entsüklika, Paavst Leo XIII Rerum Novarumi ajast, on tema suhe tööga. Püha Joosep oli puusepp, kes teenis oma pere ülalpidamiseks ausat elatist. Temalt õppis Jeesus, mida tähendab enda töö viljana teenitud leiva söömise väärtus, väärikus ja rõõm.
Meie päevil, kui tööhõivest on taas saanud põletav sotsiaalprobleem ja töötus on kohati saavutanud rekordilise taseme isegi riikides, kus aastakümneid on olnud teatav jõukus, on taas vaja mõista väärika töö tähtsust, mille eeskujulik patroon on Püha Joosep.
Töö on vahend päästetöös osalemiseks, võimalus kiirendada Kuningriigi tulekut, arendada oma andeid ja võimeid ning panna need ühiskonna ja vennaliku osaduse teenistusse. Sellest saab võimalus mitte ainult iseenda, vaid ka selle ühiskonna esmase raku, milleks on perekond, teostumiseks. Tööta pere on eriti haavatav raskuste, pingete, võõrandumise ja isegi lagunemise suhtes. Kuidas saame rääkida inimväärikusest, sealjuures töötamata selle nimel, et kõigil oleks võimalik korralikult elatist teenida?
Töötavad isikud teevad, olenemata nende ametist, koostööd Jumala endaga ja saavad mingil moel meid ümbritseva maailma loojateks. Meie aja kriis, mis on majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja vaimne, võib olla meie kõigi jaoks kutse, et taas-avastada töö väärtus, tähtsus ja vajalikkus uue „normaalsuse“ loomiseks, millest keegi pole välistatud. Püha Joosepi töö tuletab meile meelde, et Jumal ise ei põlanud inimeseks saades tööd. Töö kaotamine, mis mõjutab nii paljusid meie vendi ja õdesid ning mis on Covid-19 pandeemia tagajärjel suurenenud, peaks olema kutse meie prioriteetide korrigeerimiseks. Palugem, et Püha Joosep, Töötegija, aitaks meil leida viise, kuidas väljendada oma kindlat veendumust, et ükski noor inimene, mitte ükski inimene üldse ega ükski perekond ei tohiks olla ilma tööta!
7. Varjus isa
Poola kirjanik Jan Dobraczyński jutustab oma raamatus „Isa vari“ [24] romaani kujul Püha Joosepi eluloo. Ta kasutab Joosepi määratlemiseks varju kujundit. Suhtes Jeesusega oli Joosep taevase Isa maine vari: ta valvas teda ja kaitses teda, laskmata tal kunagi oma teed minema. Võime mõelda Moosese sõnadele Iisraelile: „Kõrbes, nagu sa ise oled näinud, kuidas Issand, sinu Jumal, sind kandis nagu mees, kes kannab oma poega, kogu teekonnal, mida te olete käinud“ (5Ms 1:31). Samamoodi tegutses Joosep terve elu isana. [25]
Isadeks ei sünnita, vaid saadakse. Mees ei saa isaks lihtsalt lapse maailma toomise kaudu, vaid selle kaudu, et võtab endale vastutuse selle lapse eest hoolitseda. Alati, kui mees võtab vastutuse teise elu eest, saab ta mingil moel sellele inimesele isaks.
Lapsed tunduvad tänapäeval sageli vaeslapsed, kel isad puuduvad. Ka Kirik vajab isasid. Püha Pauluse sõnad korintlastele jäävad ajakohaseks: „Kui teil oleks ka kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole teil mitut isa” (1Kr 4:15). Iga preester või piiskop peaks saama koos apostliga lisada: „Evangeeliumi kaudu olen mina teid sünnitanud Jeesuses Kristuses” (samas). Paulus hüüab samamoodi galaatlastele: „Mu lapsed, kelle pärast ma olen jälle lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju!“ (Gl 4:19).
Isaks olemine tähendab elu ja tegelikkuse tutvustamist lastele. Mitte neid tagasi hoides, olles ülikaitsev või omav, vaid pigem muutes nad võimeliseks ise otsustama, vabadust nautima ja uusi võimalusi uurima. Võib-olla sel põhjusel nimetatakse Joosepit traditsiooniliselt „kõige puhtamaks isaks“. See tiitel ei ole lihtsalt märk kiindumusest, vaid omamisinstinktile vastupidise hoiaku kokkuvõte. Puhtus on vabadus omamisest inimese elu igas valdkonnas. Ainult siis, kui armastus on puhas, on see tõeline armastus. Omav armastus muutub lõpuks ohtlikuks: see vangistab, ahendab ja toob kannatusi. Jumal ise armastas inimkonda puhta armastusega; ta jättis meile vabaduse minna isegi eksiteele ja seada end tema vastu. Armastuse loogika on alati vabaduse loogika ja Joosep oskas armastada erakordse vabadusega. Ta ei teinud ennast kunagi asjade keskpunktiks. Ta ei mõelnud endast, vaid keskendus hoopis Maarja ja Jeesuse elule.
Joosep tundis rõõmu mitte pelgalt eneseohverdamisest, vaid enesekinkimisest. Temas ei näe me kunagi pettumust, vaid ainult usaldust. Tema kannatlik vaikus oli konkreetsete usaldusavalduste eelmäng. Meie tänane maailm vajab isasid. See ei vaja türanne, kes võimutsevad teiste üle oma isiklike vajaduste kompenseerimise vahendina. See lükkab tagasi need, kes ajavad autoriteedi segi autoritaarsusega, teenimise orjameelsusega, arutelu allasurumisega, armastuse heaolumentaliteediga, võimu hävitamisega. Iga tõeline kutsumus sünnib iseenda kinkimisest, mis on küpse ohverdamise vili. Ükskõik, milline on meie kutsumus, olgu see abielu, tsölibaat või neitsilikkus, ei täitu meie enesekinkimine, kui see lõppeb ohverdamisega; kui see on nii, siis selle asemel, et saada armastuse ilu ja rõõmu märgiks, võib eneseandmine olla õnnetuse, kurbuse ja pettumuse väljendus.
Kui isad loobuvad oma laste elude elamisest nende eest, avanevad uued ja ootamatud vaated. Iga laps on ainulaadse saladuse kandja, mille saab päevavalgele tuua ainult isa abiga, kes austab selle lapse vabadust. Isa, kes saab aru, et on kõige enam isa ja koolitaja hetkel, mil ta muutub „kasutuks“, kui ta näeb, et tema laps on muutunud iseseisvaks ja saab elada ilma saatjata. Kui muutub Joosepi sarnaseks, kes teadis alati, et tema laps pole tema oma, vaid on lihtsalt tema hoolde usaldatud. Lõppkokkuvõttes tahab Jeesus, et me just seda mõistaksime, kui ta ütleb: „Ärge hüüdke kedagi maa peal oma isaks, sest ainult üks on teie Isa, see taevane“ (Mt 23: 9).
Igas tegevuses isana peaksime alati meeles pidama, et sellel pole midagi pistmist omamisega, vaid see on pigem „märk“ suuremale isadusele. Mõnes mõttes oleme kõik nagu Joosep: taevase isa vari, kes „laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!“ (Mt 5:45).
* * *
„Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema“ (Mt 2:13), ütles Jumal Püha Joosepile.
Selle apostelliku kirja eesmärk on suurendada meie armastust selle suure pühaku vastu, julgustada meid paluma tema eestkostet ning jäljendada tema voorusi ja innukust.
Tõepoolest, pühakute õige missioon pole mitte ainult imede ja armude saamine, vaid ka meie eest palumine Jumala ees, nagu Aabraham [26] ja Mooses [27] ning nagu Jeesus, see „üks vahemees“ (1 Tm 2:5), kes on meie Isa juures „eestkostja“ (1Jh 2:1) ja kes „elab aina selleks, et meie eest paluda“ (Hb 7:25; vrd Rm 8:34).
Pühakud aitavad kõigil ustavatel „püüelda oma konkreetse eluolukorra pühaduse ja täiuslikkuse poole“. [28] Nende elu on konkreetne tõestus selle kohta, et evangeeliumi on võimalik praktikas rakendada.
Jeesus ütles meile: „Õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik“ (Mt 11:29). Ka pühakute elu on eeskujuks, mida tuleks jäljendada. Püha Paulus ütleb selgesõnaliselt: „Võtke mind eeskujuks!“ (1Kr 4:16). [29] Oma kõnekas vaikuses ütleb sama ka Püha Joosep.
Nii paljude pühade meeste ja naiste eeskujul küsis Püha Augustinus endalt: „Mida nemad suutsid teha, kas seda ei suudaks ka sina teha?“ Ja nii jõudis ta lähemale oma lõplikule pöördumisele, mil ta hüüdis: „Hilja ma armastasin sind, Ilu - nii iidne ja nii uus.“[30]
Peame ainult pühalt Joosepilt paluma armude armu: meie pöördumist.
Palvetagem nüüd tema ees:
Oo, Lunastaja, meie eeskostja,
Pühima Neitsi Maarja abikaasa.
Sulle usaldas Issand oma ainsa Poja;
sa võitsid Maarja usalduse;
sinu toel kasvas Kristus.
Püha Joosep, ka meile näita end isana
ja juhata meid meie eluteel.
Jaga meile armu, halastust ja julgust
ning kaitse meid kõige kurja eest.
Aamen.
FRANCISCUS
[1] Lk 4:22; Jh 6:42; cf. Mt 13:55; Mk 6:3.
[2] S. RITUUM CONGREGATIO, Quemadmodum Deus (8.12.1870): ASS 6 (1870-71), 194.
[3] Cf. Läkitus Püha Joosepi, töömees, püha puhul (1.05.1955): AAS 47 (1955), 406.
[4] Cf. Apostellik Ekshortatsioon Redemptoris Custos (15.08.1989): AAS 82 (1990), 5-34.
[5] Katoliku Kiriku Katekismus, 1014.
[6] Meditatsioon pandeemiaajast (27.03. 2020): Ajalehes: L’Osservatore Romano, 29. 03.2020, lk.10.
[7] In Matthaeum, jutlus, V, 3: 57, 58.
[8] Jutlus (19 .03. 1966): Paulus VI õpetused, IV (1966), 110.
[9] Cf.Autobiografia, 6, 6-8.
[10] Iga päev, üle neljakümne aasta, olen pärast Laudest palvetanud Püha Joosepi palvet, mis on võetud Pühima Jeesuse ja Maarja Õdede ordu XIX sajandi prantsuse palveraamatust. See väljendab pühendumust ja usaldust ning esitab Pühale Joosepile isegi teatava väljakutse: „Hea Püha Joosep, kes sa teed võimatu võimalikuks, tule mulle appi ängistuste ja raskuste ajal. Võta oma kaitse alla kõik, kes on tõsistes ja rasketes olukordades. Mu armas isa, kogu minu usaldus on sinu vastu piiritu kuna sa saad kõike koos Jeesuse ja Maarjaga teha! Näidake mulle oma headuse suurust ja väge. Aamen. (vaba tõlge)”
[11] Cf. 5Ms 4:31; Psalm 69:16; 78:38; 86:5; 111:4; 116:5; Jer 31:20.
[12] Cf. Apostellik Ekshortatsioon Evangelii Gaudium (24.11.2013), 88, 288: AAS 105 (2013), 1057, 1136-1137.
[13] Cf.1 Ms 20:3; 28:12; 31:11.24; 40:8; 41:1-32; Num 12:6; 1 Sam 3:3-10; Tan 2, 4; Jb 33:15.
[14] cf.1Ms 22:20-21.
[15] Cf. 3Ms 12:1-8; 2Ms 13:2.
[16] Cf. Mt 26:39; Mk 14:36; Lk 22:42.
[17] Cf. Püha Johannes Paulus II, Apostellik Ekshortatsioon Redemptoris Custos (15.08. 1989), 8: AAS 82 (1990), 14.
[18] Õndsakskuulutamise Missa jutlus Villavicencio, Kolombia (8.09. 2017): AAS 109 (2017), 1061.
[19] Enchiridion de fide, spe et caritate, 3.11: PL 40, 236.
[20] Cf. 5Ms 10:19; 2Ms 22:20-22; Lk 10:29-37.
[21] Cf. S. RITUUM CONGREGATIO, Quemadmodum Deus (8.12.1870): ASS 6 (1870-1871), 193; ÕNNIS PIUS IX, Apostellik kiri Inclytum Patriarcham (7 July 1871): l.c., 324-327.
[22] Vatikani II Kirikukogu, Lumen Gentium, 58.
[23] Katoliku Kiriku Katekismus, 963-970.
[24] Originaal pealkiri : Cień Ojca, Varssavi, 1977.
[25] Cf. Püha Johannes Paulus II, Apostellik Ekshortatsioon Redemptoris Custos, 7-8: AAS 82 (1990), 12-16.
[26] Cf. 1Ms 18:23-32.
[27] Cf. 2Ms 17:8-13; 32:30-35.
[28] Vatikani II Kirikukogu, Lumen Gentium, 42.
[29] Cf. 1 Kr 11:1; Fil 3:17; 1 Tess 1:6.
[30] Pihtimused, VIII, 11, 27: PL 32, 761; X, 27, 38: PL 32, 795.