„...õhtu jõudes..“ (Mk.4:35) Nii algab kirjakoht, mida me kuulasime. Juba nädalaid tundub, et on saabunud õhtu. Pilkane pimedus on laskunud meie väljakutele, tänavatele ja linnadele, see võimutseb meie eludes täites kõike kõrvulukustava vaikuse ja kõleda tühjusega halvates kõik oma teel. Seda on tunda õhus, seda on märgata žestides, sellest räägivad pilgud. Me oleme hämmingus ja hirmul. Nagu jüngrid Evangeeliumis, oleme ootamatult tabatud raevukast tormist. Me leiame end samast paadist, me kõik oleme haavatavad ja segaduses, aga samas ka olulised ja vajalikud, me kõik peame sõudma koos, me kõik vajame lohutust selles olukorras. Selles paadis...me oleme kõik. Nii nagu need jüngrid, kes rääkides ühehäälselt ütlevad ahastuses: “Me hukkume“ (Mk 4:38), nii oleme ka meie mõistnud, et me ei saa minna edasi igaüks omal jõul vaid ainult üheskoos. 

Lihtne on end ära tunda selles loos. See, mida on keeruline mõista, on Jeesuse hoiak. Sel ajal kui jüngrid on ärevil ja meeleheitel, on Tema rahulikult ahtris, paadi selles osas, mis läheb esimesena põhja. Ja mida Ta teeb? Usaldades oma Isa, magab tüünelt, hoolimata ümbritsevast segadusest – ainus kord Evangeeliumis, kui näeme Jeesust magamas. Ärgates pöördub ta jüngrite poole, peale tuule ja vete rahustamist, ja küsib etteheitvalt: „Miks te kardate? Kas teil ei ole usku?“ (Mk 4:40)

Proovime aru saada. Milles seisneb jüngrite usu puudumine mis vastandub Jeesuse usaldusele Isa vastu? Nad ei olnud kaotanud oma usku temasse, vastupidi, nad pöörduvad ju tema poole. Aga vaatame kuidas nad pöörduvad: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?“ (Mk 4:38). Sa ei hooli: nad arvavad, et nende saatus ei huvita Jeesust, et ta ei hooli neist. Kui me kuuleme meie seas, meie perekondades „ kas sa ei hooli minust?“, siis teeb see meile tõsiselt haiget. See fraas haavab meid ja vallandab südames tormi. See haavas ka Jeesust, sest keegi ei hooli meist rohkem kui Tema. Ja tõepoolest, nende palve peale päästab ta oma armetud jüngrid.

Torm paljastab meie haavatavuse ja teeb nähtavaks need võltsid ja tarbetud kindlustused, millele oleme rajanud oma plaanid, ettevõtmised, harjumused ja prioriteedid. Ta näitab meile, kuidas me oleme jätnud uinuma ja hüljanud selle, mis toidab, toetab ja annab jõudu meie elule ja meie ühiskonnale. Torm toob nähtavale kõik meie hästipakendatud ideed ja püüded unustada selle, mis on toitnud meie rahvaste hinge; kõik need püüded tuimestada end näiliselt „päästvate“ harjumustega, mis ei aita meil pöörduda oma juurte juurde ja meelde tuletada esivanemate tarkust, jättes meid niimoodi ilma hädavajalikust kaitsest, kui me seisame silmitsi ebaõnnega.

Koos tormiga on paljastunud nende stereotüüpide petlikkus, mis varjasid meie „ego“, alati mures oma välise kuvandi pärast; ja veelkord on tulnud nähtavale see õnnistatud üldine kokkukuuluvus, mida me ei saa endast ära lükata; meie kokkukuuluvus vendade ja õdedena.

„Miks te kardate? Kas teil ei ole usku?“  (Mk 4:40).  Issand, Sinu sõna puudutab ja raputab täna õhtul meid kõiki. Selles meie maailmas, mida Sina armastad rohkem kui meie, oleme edasi tõtanud täiskiirusel, tundes end tugevate ja võimekatena kõige tarvis. Olles kasumi järele ahned, lasime endil küllastuda asjadest ja segadusse ajada kiirusest. Me ei peatunud Sinu märguannete peale, me ei kohkunud tagasi sõdade ja üleilmse ebaõigluse ees, me ei kuulanud vaeste appihüüdu ega ka mitte meie haige planeedi ägamist. Nüüd, olles tormisel merel, me nõuame: „Ärka, Issand!“

„Miks te kardate? Kas teil ei ole usku? (Mk 4:40). Issand, Sa pöördud meie poole nõudliku küsimusega, pöördud meie usu poole. Mis ei seisne selles, et uskuda Sinu olemasolusse, aga Sinu juurde tulekus ja enda Sinu kätesse usaldamises. Sellel paastuajal kõlab Sinu tungiv kutse: „Pöörduge!“, „pöörduge minu poole kõigest südamest“ (Jl 2:12). Sa kutsud meid kasutama seda aega kui valiku tegemise aega. See ei ole Sinu kohtumõistmise aeg, vaid meie õigusemõistmise aeg: aeg valiku tegemiseks, mis on tähtis ja mis on mööduv, aeg olulise eraldamiseks ebaolulisest. See on aeg oma elutee taas õigeks sättimiseks Sinu suhtes, Issand, ja teiste suhtes. Me näeme paljusid reisikaaslasi eeskujudena enda ümber, kes samuti hirmul olles reageerisid sellega, et andsid oma elu. Julgeid ja suuremeelseid otsuseid kujundab Püha Vaimu tegus jõud. See on Vaimu jõud, mis suudab lunastada, väärtustada ja näidata, kuidas on meie elud lõimitud ja toetatud tavaliste inimeste poolt meie ümber – tavaliselt unustatud – kes ei kajastu päevalehtede ja ajakirjade pealkirjades ega jaluta viimase teleshow laval, aga ilma kahtluseta kirjutavad meie ajaloo otsustavad sündmused praegu: arstid, õed, hooldajad, poemüüjad, koristajad, transporttöölised, korrakaitsjad, vabatahtlikud, preestrid ja paljud-paljud teised kes on mõistnud, et keegi ei suuda iseennast üksinda päästa. Selle kannatuse ees, kus mõõdetakse meie rahvaste tõelist arengut, kogeme me Jeesuse preesterlikku palvet: „ et kõik oleksid üks“ (Jh 17:21). Kui palju inimesi teenib ligimesi iga päev kannatlikult ja lootustsisendavalt, hoolitsedes paanika mittekülvamise eest vaid suhtudes kaasvastutusega ümbritseva olukorraga toimetulekusse. Kui paljud isad, emad, vanaemad ja vanaisad, õpetajad näitavad meie lastele väikeste ja igapäevaste žestidega, kuidas toime tulla kriisiolukorraga, kohandades ümber oma igapäevaseid harjumusi, tõstes pilgu palveks. Kui paljud inimesed palvetavad, ohverdavad ja kostavad sellega meie kõigi heaolu eest. Palve ja vaikne teenimine: need on meie võidurelvad.

„Miks te kardate? Kas teil ei ole usku?“ (Mk 4:40). Usu algus on äratundmises, et me vajame päästmist. Me ei tule üksinda oma jõududega toime: me vajame Issandat, nii nagu vanad meresõitjad vajasid tähti. Kutsume Jeesuse oma elu paati. Tunnistame Talle oma hirme, et Tema need võidaks. Kogeme nagu jüngrid, kui Tema on pardal, ei lähe meie paat põhja. Sest selles on Jumala jõud: pöörata heaks kõik mis ette tuleb, ka halvad asjad. Tema toob rahu meie tormidesse, sest koos temaga ei sure elu iial.

Issand pöördub meie poole ja kutsub meid keset tormi üles äratama ja aktiveerima omavahelist solidaarsust ja lootust, mis on võimelised andma neile tundidele tuge ja tähendust, mil kõik näib olevat määratud hukule. Issand äratab meid, et me ärataksime endas üles Ülestõusmispühade usu. Meil on ankur: tema risti läbi oleme päästetud. Meil on tüür: tema risti läbi oleme vabaks ostetud. Meil on lootus: tema risti läbi oleme tervendatud ja hoitud kuni keegi ega mitte miski meid ei lahuta tema lunastavast armastusest. Kui tunneme oma eraldatuses puudust lähedaste kiindumusest ja kohtumistest nendega, kogeme paljude asjade puudumist, siis kuulame veel kord meid päästvat sõnumit: Ta on ülestõusnud ja elab meie kõrval. Issand kutsub meid ristilt üles leidma elu, mis meid ootab, vaatama neid, kes meid paluvad, tugevdama, ära tundma ja julgustama armu, mis meis elab. Ärgem kustutagem hõõguvat tahti (vrd Js 42:3), mis iial ei haigestu ja laseme taas lootusel süttida.

Tema risti vastuvõtmine tähendab leida julgust vastu võtta kogu praeguse aja häda ja vaev, loobudes hetkeks murest oma kõikvõimsuse ja omandi pärast, et teha ruumi endas loovusele, mida ainult Vaim võib sütitada. See tähendab leida julgust luua ruum, kus kõik võiksid end tunda kutsutuna ja luua uusi külalislahkuse, vennalikkuse ja solidaarsuse vorme. Tema ristis oleme me päästetud, et vastu võtta lootust ja lasta sellel tugevdada ja toetada kõikvõimalikke teid ja viise, mis aitaksid meil kaitsta end ja teisi. Võtta vastu Issand selleks, et võtta vastu lootus: see on usu tugevus, mis vabastab hirmust ja annab lootust.

„Miks te kardate? Kas teil ei ole usku?“ (Mk 4:40). Kallid vennad ja õed, siin selles kohas, mis räägib Peetruse kaljukindlast usust, tahan teid kõiki täna usaldada Issanda hoolde, Püha Maarja eestkostel, kes on oma Rahva Tervis ja Meretäht tormis. Las jõuab sellest sammaskäigust, mis embab Roomat ja kogu maailma, teieni Jumala õnnistus nagu lohutav embus. Issand, õnnista maailma, anna tervenemist kehadele ja tröösti südameile. Sa nõuad, et me ei kardaks. Aga meie usk on nõrk ja me oleme hirmunud. Aga Sina, Issand, ära jäta meid tormi meelevalda. Korda veelkord: „Teie ärge kartke!“ (Mt 28:5). Ja meie koos Peetrusega „heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (vrd 1 Pt 5:7)

Kallid vennad ja õed, häid Ülestõusmispühi!

Täna kajab kõikjal maailmas Kiriku sõnum: „Jeesus Kristus on üles tõusnud! – Tõesti, Ta on üles tõusnud!“

See hea uudis on süttinud öösel nagu uus tuleleek: öösel, mil maailm seisab juba silmitsi märkimisväärsete katsumustega ja nüüd on sellele lisandunud veel pandeemia paine, mis paneb rängale proovile kogu meie suure inimpere. Sellel ööl on taas kostnud Kiriku hääl: „Kristus, minu lootus, on üles tõusnud!“ (Ülestõusmispühade sekvents).



See on üks teine „nakkus“, mis levib südamest südamesse – sest seda head uudist ootab iga inimsüda. See on lootuse nakkus: „Kristus, minu lootus, on üles tõusnud!“ Tegemist ei ole maagilise vormeliga, mis hajutaks kõik probleemid. Ei, Kristuse ülestõusmine ei ole see. See on hoopis armastuse võit kurja juure üle, võit mis ei „hüppa üle“ kannatusest ja surmast, vaid ületab need, rajades tee läbi kuristiku ja muutes sellega kurjuse heaks: Jumala väe eriline tunnismärk.

Ülestõusnud Issand on Ristilöödud Issand, mitte keegi teine. Tema auline keha kannab kustutamatuid haavu: haavu, millest on saanud lootuse aknad. Me pöörame Temale oma pilgu, et Ta tervendaks kannatava inimkonna haavad.

Minu mõte pöördub täna eelkõige nende poole, kes otseselt kannatavad koroonaviiruse tõttu: haigete poole, nende poole, kes on surnud, ja perekondade poole, kes leinavad oma kalleid lahkunuid, kellega nad mõnikord ei saanud isegi hüvasti jätta. Võtku Issand oma kuningriiki siitilmast lahkunud ja andku lohutust ja lootust neile, kes kannatavad, eriti vanainimestele ja neile, kes on üksi. Ärgu lasku Ta puudust tunda oma abist ja lohutusest neil, kes on eriti haavatavas olukorras nagu hooldekodude töötajad või need, kes elavad kasarmutes või vanglates. Paljude inimeste jaoks on see Ülestõusmispüha aeg üksinduses, mis on veedetud läbi leina ning paljude pandeemiast põhjustatud murede ja hädade nagu füüsilised kannatused ja majandusraskused.

See haigus ei ole meid lahutanud mitte üksnes meie lähedastest, vaid võtnud meilt ka võimaluse võtta isiklikult vastu lohutust mis tulvab sakramentidest, eriti Armulauast ja meeleparandussakramendist. Paljudes maades ei ole olnud võimalik nendeni jõuda, kuid Issand ei ole meid üksi jätnud! Olles ühendatud palves, oleme veendunud, et Ta on tõstnud meie kohale oma käe (vrd Ps 138:5) korrates kindlalt: ärge kartke, „ma olen üles tõusnud ja alati koos teiega“ (vrd Rooma Missaal)!

Jeesus, meie ülestõusmine, anna jõudu ja lootust arstidele ja õdedele, kes annavad kõikjal tunnistust armastusest ja hoolitsusest ligimese vastu kuni oma jõuvarude äärmise kurnatuseni ja vahel ka oma tervist ohvriks tuues. Kuulugu meie südamlik tänutunne ka neile, kes töötavad pühendunult selle nimel, et garanteerida ühiskonna toimetulekuks hädavajalikud teenused, korrakaitsejõududele ja sõjaväele, mis paljudes maades on aidanud leevendada rahva kannatusi ja probleeme.

Neil nädalatel on miljonite inimeste elu järsult muutunud. Paljude jaoks on kojujäämine olnud võimaluseks oma elu üle järele mõelda, pidurdada elu meeletu tempo selleks, et olla koos oma lähedastega ning sellest rõõmu tunda. Aga paljude jaoks on see olnud ebakindla tuleviku pärast muretsemise aeg, tundes hirmu töö kaotamise ja teiste selle kriisiga kaasnevate tagajärgede ees. Julgustan kõiki poliitilisi liidreid aktiivselt töötama inimeste ühise hüvangu jaoks, tagades vajalikud vahendid selleks, et võimaldada kõigil elada inimväärset elu ja kui asjaolud seda vähegi võimaldavad, aidata inimestel tagasi pöörduda normaalse igapäevaelu juurde.

Praegu ei ole aeg ükskõiksuse jaoks, sest kogu maailm kannatab ja peab olema pandeemiaga silmitsi seistes ühtne. Andku Ülestõusnud Jeesus lootust vaestele, neile, kes elavad ääremail, pagulastele ja kodututele. Ärgu jäägu üksi need meie kõige nõrgemad õed ja vennad, kes asustavad kõikjal maailmas linnu ja äärealasid. Ärgem laskem neil puudust tunda esmatarbekaupadest, mida praegustes oludes, mil paljud kohad on suletud, on raskem leida kui muidu, nagu ka ravimitest ja eelkõige piisavast arstiabist. Praeguseid asjaolusid arvesse võttes võiks leevendada ka rahvusvahelisi sanktsioone, kuna need pärsivad osade riikide võimalusi pakkuda oma kodanikele piisavalt toetust, ja anda kõikidele riikidele võimalus praegu tegeleda vaid kõige hädavajalikumate probleemide lahendamisega, seejuures vähendades, või isegi kustutades, vaesemate riikide eelarvet koormava võla.

Praegu ei ole aeg enesekesksuse jaoks, sest meie ees seisev katsumus ühendab meid kõiki inimeste vahel vahet tegemata. Maailma paljude koronaviiruse poolt mõjutatud piirkondade hulgast pööran erilise tähelepanuga oma pilgu Euroopale. Pärast teist maailmasõda suutis see maailmajagu taas tuhast tõusta tänu konkreetsele solidaarsuse vaimule, mis laskis tal ületada mineviku rivaalitsemise. Pakilisem kui kunagi varem, eriti praegustes oludes, on jälgida, et selline rivaalitsemine ei koguks taas jõudu, vaid et kõik tunneksid end ühe suure perekonnana ja toetaksid üksteist. Täna seisab Euroopa Liit silmitsi seniolematu väljakutsega, millest sõltub mitte ainult tema, vaid kogu maailma tulevik. Ärgem laskem käest võimalust tõestada veelkord omavahelist solidaarsust, võttes tarvitusele ka innovatiivseid lahendusi. Alternatiiviks on vaid isiklike huvide enesekeskne järgimine ja kiusatus naasta minevikku, ohustades sellega tõsiselt tulevaste põlvkondade rahumeelset kooseksisteerimist ja arengut.

Praegu ei ole aeg eraldumiseks. Valgustagu rahu Kristus kõiki, kellel on sõjalistes konfliktides vastutus, et neil oleks julgust järgida üleskutset viivitamatu ülemaailmse relvarahu saavutamiseks kõigis maailma nurkades. See ei ole aeg relvade tootmise ja nendega kauplemise jätkamiseks, kulutades selleks tohutuid summasid, mida tuleks kasutada inimeste eest hoolitsemiseks ja elude päästmiseks. Pigem on aeg lõpetada lõpuks pikk sõda, mis on põhjustanud nii suure verevalamise kallis Süürias, konflikt Jeemenis ning vaenutegevus Iraagis ja Liibanonis. Olgu see aeg, mil iisraellased ja palestiinlased jätkavad dialoogi, et leida stabiilne ja püsiv lahendus, mis võimaldab mõlemal elada rahus. Lakaku Ukraina idapiirkondades elavate inimeste kannatused. Lõppegu Aafrika eri riikides paljude süütute inimeste vastu toime pandud terrorirünnakud.

See ei ole aeg unustamiseks. Kriis, millega me seisame silmitsi, ei tohiks meid panna unustama paljusid teisi hädaolukordi, mis põhjustavad kannatusi nii paljudele inimestele. Olgu Elu Issand lähedal kõigile Aasias ja Aafrikas elavatele inimestele, kes kogevad tõsiseid humanitaarkriise, nagu näiteks Mosambiigi põhjaosas Cabo Delgado provintsis. Las Ta soojendab paljude sõdade, põua ja nälja tõttu ümberasustatud põgenike südameid. Kaitsku Ta paljusid pagulasi ja sõjapõgenikke, kellest paljud on lapsed, kes elavad väljakannatamatutes tingimustes, eriti Liibüas ning Kreeka ja Türgi piiril Ja ma ei taha unustada Lesbose saart. Lubagu Ta Venezuelas jõuda viivitamatult konkreetsete lahendusteni, mis võimaldaksid rahvusvahelist abi anda elanikkonnale, kes kannatab raske poliitilise, sotsiaalmajandusliku ja tervisliku olukorra tõttu.

Kallid vennad ja õed,
Ükskõiksus, enesekesksus, eraldumine, unustamine ei ole tõesti sõnad, mida me tahame praegu kuulda. Me tahame need sõnad igavesti unustada! Tundub, et need valitsevad siis, kui hirm ja surm vallutavad meid, see tähendab siis, kui me ei lase Issandal Jeesusel võitu saavutada meie südames ja meie elus. Palume, et Kristus, kes on juba surma võitnud ja avanud meile tee igaveseks pääsemiseks, hajutaks kannatavast inimkonnast pimeduse ja juhataks meid oma aurikkasse valgusesse, mis ei kustu iial.

Nende mõtetega tahaksin soovida teile kõigile Häid Ülestõusmispühi!

1. Kallid kristlased,
imeline pilt jõulusõimest ei lakka kunagi meis tekitamast hämmingut ja imestust. Jeesuse sünni kujutamine on ilus ja lihtne rõõmukuulutus jõulusõimes, mis on elav Evangeelium väljavõetud Pühakirjast. Kui me mõtiskleme Jõululoo teemal, oleme kutsutud vaimsele rännakule, kus Jumal alandas ennast, sai inimeseks ja kohtus iga mehe ja naisega. Me mõistame, kui suur on Tema armastus meie vastu, et Ta sai üheks meist ja et meie omakorda saaks üheks Temaga.

Kui kuulata esimest lugemist selle kohta, kuidas Egiptuse orjusest vabanenud juudi rahvas oli jõudnud Siinai mäe juurde (2Ms 19:1), ei saa jätta mõtlemata teist kui rahvast. Ei saa jätta mõtlemata kogu Eesti rahvast ja kõigist Baltimaadest! Kuidas saaks mitte mõelda Laulvast Revolutsioonist või kaks miljonit inimest ühendanud inimketist siitsamast kuni Vilniuseni? Te teate, mida tähendab võidelda vabaduse eest, ja saate ennast samastada selle rahvaga. Nõnda kuulakemgi hoolega, mida Jumal ütleb Moosesele, et siis täpselt aru saada, mida Ta ütleb meile kui rahvale.

Loe edasi...Paavst Franciscus – ilmaliku nimega Jorge Mario Bergoglio – tuli ilmale 17. XII 1936 Argentina pealinnas Buenos Aireses raudteetöölise pere esimese lapsena. Itaaliast sisse rännanud vanematele sündis veel neli last. 17-aastaselt otsustas ta vaimulikuks hakata, kuid lõpetas enne kutsekooli, kus ta keemikuks õppis, ja töötas lühikest aega õpitud erialal. Aastal 1958 astus ta jesuiitide ordusse, kus lõpetas esmalt ülikooli filosoofiakursuse (1963) ning õpetas siis ise kolm aastat kirjandust ja psühholoogiat. Teoloogiaõpingute ajal (1967-70) pühitseti ta preestriks. Aastal 1973, mil orduväljaõpe lõppes, andis ta nn lõplikud ordutõotused ning talle anti kaks tähtsat ülesannet: Argentiina jesuiitide provintsiaali kohustused, mida täitis aastani 1979, ja teoloogiaprofessori omad San Migueli Kolleegiumis (1980-86 fakulteedi rektorina). Aastal 1986 reisis ta doktoritöö kirjutamiseks Saksa-maale, kuid kutsuti ordu poolt enne selle lõpetamist tagasi Argentinasse, kus tegutses Córdoba jesuiitide kiriku vaimuliku juhendaja ja pihiisana.

 

Alamkategooriaid

Kontakt

Apostellik Administratuur Eestis
Vene 18
10123 Tallinn
Kantselei tel 6446367
kantselei.ppk@gmail.com

Liitu infokirjaga

Sign up to receive email for the latest information.
Copyright © 2019 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search