1.2.1. Mina usun Jumalasse

TEINE LÕIK. KRISTLIK USUTUNNISTUS

Ususümbolid

Apostellik usutunnistus

Mina usun Jumalasse, kõigeväelisesse Isasse, taeva ja maa loojasse.

Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse,

kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale toodud Neitsist Maarjast,

kannatanud Pontius Pilaatuse ajal, risti löödud, surnud ja maetud,

alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist,

läinud taevasse, istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel;

sealt Ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.

Mina usun Pühasse Vaimusse, püha katoliiklikku Kirikut,

pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.

Aamen

Symbolum Apostolicum

Credo in Deum Patrem omnipoténtem, Creatórem cæli et terræ,

et in Iesum Christum, Fílium Eius únicum, Dóminum nostrum,

qui concéptus est de Spíritu Sancto, natus ex María Vírgine,

passus sub Póntio Piláto, crucifíxus, mórtuus, et sepúltus,

descéndit ad ínferos, tértia die resurréxit a mórtuis,

ascéndit in cælos, sedet ad déxteram Dei Patris omnipoténtis,

inde ventúrus est iudicáre vivos et mórtuos.

Credo in Spíritum Sanctum, sanctam Ecclésiam cathólicam,

sanctórum communiónem, remissiónem peccatórum, carnis resurrectiónem, vitam ætérnam.

Amen.

Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus

Mina usun ainsasse Jumalasse, kõigeväelisesse Isasse,

taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse.

Ja ainsasse Issandasse, Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse,

kes enne aegade algust Isast on sündinud.

Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast.

sündinud, mitte loodud, olemuselt üks oma Isaga, kelle läbi kõik on loodud.

Meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks on Ta Taevast tulnud,

Püha Vaimu läbi Neitsist Maarjast lihaks saanud, ja on saanud inimeseks.

Kes meie eest on risti löödud Pontius Pilaatuse ajal, kannatanud ja maetud,

kolmandal päeval surnuist üles tõusnud, nagu ütlevad pühad kirjad,

Taevasse läinud, istub Isa paremal käel ja tuleb taas oma kirkuses kohut mõistma

elavate ja surnute üle, ning Tema riigil ei ole lõppu.

Mina usun Pühasse Vaimusse, Issandasse, kes elu annab, kes Isast ja Pojast lähtub,

keda koos Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse,

ning kes on kõnelenud prohvetite läbi.

Mina usun ühtainsat, püha, katoliiklikku ja apostellikku kirikut,

tunnistan ühtainsat ristimist pattude andeksandmiseks,

ootan surnute ülestõusmist ja igavest elu tulevasel ajastul,

Aamen

Symbolum Nicænum Constantinopolitanum

Credo in unum Deum, Patrem omnipoténtem,

Factórem cæli et terræ, visibílium ómnium et invisibílium.

Et in unum Dóminum Iesum Christum, Fílium Dei unigénitum

et ex Patre natum ante ómnia sæcula:

Deum de Deo, Lumen de Lúmine, Deum verum de Deo vero,

génitum, non factum, consubstantiálem Patri: per quem ómnia facta sunt;

qui propter nos hómines et propter nostram salútem, descéndit de cælis,

et incarnátus est de Spíritu Sancto ex María Vírgine et homo factus est,

crucifíxus étiam pro nobis sub Póntio Piláto, passus et sepúltus est,

et resurréxit tértia die secúndum Scriptúras,

et ascéndit in cælum, sedet ad déxteram Patris, et íterum ventúrus est

cum glória, iudicáre vivos et mórtuos, cuius regni non erit finis.

Credo in Spíritum Sanctum, Dóminum et vivificántem, qui ex Patre Filióque procédit,

qui cum Patre et Fílio simul adorátur et conglorificátur,

qui locútus est per prophétas.

Et unam sanctam cathólicam et apostólicam Ecclésiam.

Confíteor unum Baptísma in remissiónem peccatórum.

Et exspécto resurrectiónem mortuórum, et vitam ventúri sæculi.

Amen

185. See, kes ütleb: „Mina usun”, ütleb: ”Ma nõustun sellega, mida meie usume”. Osadus usus vajab ühist usukeelt, mis on kõigile siduv ning ühendab kõiki ühe ja sama usu tunnistamises. /171,949/

186. Algusest peale väljendas ja edastas apostellik Kirik oma usku lühikestes, kõikidele siduvates täpsetes sõnastustes (vrd nt Rm 10:9). Peatselt tahtis aga Kirik oma usus olulist koondada ka orgaanilistesse, liigendatud kokkuvõtetesse, mis olid määratud peamiselt ristitavatele:

“Seda usu kokkuvõtet ei koostanud inimlik meelevaldsus, vaid võeti kokku terves Pühakirjas sisalduvad olulisemad õpetused, koondades nad ühte usuõpetusse. Nagu tillukeses sinepiivas peitub hulgaliselt võrseid, sisaldab ka usu kokkuvõte vähestes sõnades kõiki Vana ja Uue Testamendi usulisi tunnetusi” (p. Cyrillus Jeruusalemmast, Catecheses illuminandorum, 5,12:PG 33,521-524).

187. Usu lühikokkuvõtteid nimetatakse usutunnistusteks, kuna nad võtavad lühidalt kokku usu, mida kristlased tunnistavad. Neid nimetatakse ka kreedodeks, kuna nad algavad ladina keeles tavaliselt sõnaga Credo – „Mina usun“. Neid nimetatakse ka ususümboliteks.

188. Kreeka sõna symbolon tähistab pooleksmurtud eseme (näiteks pitsati) üht poolt ning seda kasutati tunnusmärgina. Mõlemad osad pandi kokku, tuvastamaks omaniku isikut. Ususümbol on seega usklike äratundmise ja osaduse märk. Symbolon tähendab sel juhul ka kogumikku, kokkuvõtet, ülevaadet. Ususümbolis on kokku võetud põhilised usutõed. Seetõttu on ta katehheesi esmaseks pidepunktiks ja alustekstiks.

189. Usutunnistust tunnistatakse esimest korda ristimisel. Ususümbol on eelkõige ristimise tunnistus. Kuna ristimist jagatakse “Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” (Mt 28:19), liigendatakse ristimisel tunnistatavad usutõed kolmeks, vastavalt nende seostele püha Kolmainsuse kolme isikuga. /1237,232/

190. Seega on ususümbolil kolm põhiosa: “Esimeses osas tuleb juttu Jumala esimesest isikust ja Tema imelisest loomistööst; teises osas räägitakse teisest isikust ning inimese lunastamise saladusest; kolmandas osas kõneldakse kolmandast isikust, meie õndsuse algatajast ning allikast” (Catechismus Romanus, 1,1,4). Need on “meie ristimispitseri kolm osa” (p. Irenaeus, Demonstratio apostolica, 100).

191. Need kolm põhiosa erinevad üksteisest, ent on omavahel seotud. “Võrdluse järgi, mida tihti kasutasid kirikuisad, nimetame me neid artikliteks (liikmeteks). Nõnda nagu keha erinevad osad üksteisest erinevad, nimetame ka usutunnistuses iga üksikut lauset, mida meile uskumiseks esitatakse, täiesti sobilikult artikliks“ (Catechismus Romanus, 1,1,4). Iidse traditsiooni alusel, millest tunnistab juba püha Ambrosius (vrd Explanatio Symboli, 8:PL 17,1158 D), loendatakse tavaliselt 12 kreedo artiklit, et apostelliku usu tervikut näitlikustada apostlite arvuga.

192. Vastavalt erinevate ajastute nõuetele koostati aegade jooksul arvukalt usutunnistusi või -sümboleid: need on mitmete vanade, apostellike kirikute usutunnistused (vrd DS 1-64); Quimcumque, nimetatud ka püha Athanasiuse usutunnistuseks (vrd DS 75-76), teatavate kontsiilide ja sinodite usutunnistused (vrd Toledo sinod: DS 525-541; Lateraani IV Kirikukogu: DS 800-802; Lyoni II Kirikukogu: DS 851-861; Tridenti Kirikukogu DS 1862-1870) ja mõnede paavstide koostatud tekstid, nt Fides Damasi (DS 71-72) ja 1968. aastal Paulus VI koostatud Jumalarahva kreedo.

193. Ühtegi erinevatel ajastutel koostatud Kiriku usutunnistust ei saa pidada vananenuks või väärtusetuks. Nad kõik hõlmavad lühidalt algusest peale ja kõikidel aegadel usutut ning aitavad meil täna seda haarata ning süvendatult mõista.

Kahel usutunnistusel on Kirikus eriline koht:

194. Apostellik usutunnistus, mis onnime saanud sellest, et ta õigusega kehtib kui ustav apostlite usu kokkuvõte. See on Rooma Kiriku iidne ristimistunnistus, mistõttu on tal suur autoriteet: ”See on sümbol, mida säilitas Rooma Kirik, kus asus Peetruse, apostlite seas esimese Tool ning kuhu tema tõi ühise usu õpetuse” (p. Ambrosius, Explanatio Symboli, 7:PL 17,1158 D).

195. Ka niinimetatud Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus omab suurt autoriteeti, kuivõrd ta lähtub kahest esimesest üleilmsest kirikukogust (325 ja 381) ning on veel tänapäevalgi ühine kõigile suurtele Ida ja Lääne kirikutele. /242,245,465/

196. Meie usu esitus toetub Apostellikule usutunnistusele, mis kujutab endast teatud mõttes vanimat Rooma katekismust. Esitust täiendavad aga pidevad viited Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusele, mis on sageli põhjalikum ning üksikasjalikum.

197. Võtkem omaks meie elu muutva usu tunnistus samal moel, nagu see toimus ristimisel, mil kogu meie elu usaldati “õpetuse selle kuju” kätte. Usus kreedo palvetamine tähendab ühendusse astumist Jumal Isa, Poja ja Püha Vaimuga, samas tähendab see aga ka seotust üleilmse Kirikuga, kes meile usku vahendab ja kelle osaduses ka meie usume.

“See ususümbol on vaimulik pitser, meie südame mõtisklev vaatlus ning pidevalt kohalolev valvur; ta on kindlasti meie hinge aare” (p. Ambrosius, Explanatio Symboli, 7:PL 17,1155 C). /1064,1274/

Esimene peatükk. “MINA USUN JUMALASSE”

198. Meie usutunnistus algab Jumalast, sest Jumal on „esimene ja viimane“ (Js 44:6). Ta on kõige algus ja lõppsiht. Kreedo algab Jumal Isast, sest Isa on Pühima Kolmainsuse esimene isik. Meie ususümbol algab maa ja taeva loomise tunnistamisest, sest loomine on kõikide Jumala tegude alguseks ja aluseks.

1. artikkel “Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse”

 
§ 1. “Mina usun Jumalasse”

199. “Mina usun Jumalasse”: see usutunnistuse kinnitus on ka kõige põhjapanevam. Kogu tunnistus kõneleb Jumalast, ja kui ta kõneleb ka maailmast ja inimesest, sünnib see siiski suhtes Jumalaga. Kõik kreedo artiklid sõltuvad esimesest, nii nagu kõik dekaloogi käsud on esimese käsu edasiarendus. Järgnevad artiklid võimaldavad meil paremini Jumalat tunnetada sellisena, nagu Ta ennast järk-järgult inimesele ilmutas. “Õigusega tunnistavad usklikud kõigepealt, et nad usuvad Jumalasse” (Catechismus Romanus, 1,2,6). /2083/

I. ”Meie usume ainsasse Jumalasse”

200. Nende sõnadega algab Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus. Vana Testamendi jumalikus ilmutuses juurduv ainsa Jumala tunnistamine on lahutamatult seotud Jumala olemasolu tunnistamisega ning on samamoodi põhjapanev. Jumal on üks; on olemas vaid üks Jumal. “Kristlik usk jäädvustab ja tunnistab … et Jumal on üks loomuselt, substantsilt ja olemuselt” (Catechismus Romanus, 1,2,2). /2085/

201. Iisraelile, iseenda valitud rahvale ilmutas Jumal end ainsana: “Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!” (5 Ms 6:4-5). Prohvetite läbi kutsub Jumal Iisraeli ja kõiki rahvaid üles pöörduma Tema, ainsa Jumala poole: “Pöörduge minu poole ja laske endid päästa, kõik maailma ääred, sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole! … Minu ees peab nõtkuma iga põlv, kõik keeled peavad andma mulle vande. Üksnes Issandas – nõnda öeldakse minu kohta – on õigus ja jõud“ (Js 45:22-24; vrd Fl. 2:10-11). /2083/

202. Jeesus ise kinnitab, et Jumal on “ainus Issand” ning Teda tuleb armastada „kogu oma südamega ja kogu oma hingega, kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga“ (Mk 12:29-30). Samal ajal annab Jeesus teada, et on ise “Issand” (vrd Mk 12:35-37). Tunnistus, et “Jeesus on Issand”, on küll kristliku usu eripära. See pole aga vastuolus usuga ainsasse Jumalasse. Ka usk Pühasse Vaimu, “Issandasse ja Elustajasse”, ei loo mingeid lõhesid ainsasse Jumalasse. /446, 152/

“Me usume kindlalt ja tunnistame siiralt, et vaid üks on tõeline, igavene, mõõtmatu ja muutumatu, mõistetamatu, kõigeväeline ja sõnulväljendamatu Jumal, Isa, Poeg ja Püha Vaim: küll kolm isikut, ent üks olemus, üks substants või täiesti lihtne loomus” (Lateraani IV Kirikukogu, DS 800). /42/

II. Jumal ilmutab oma nime

203. Oma rahvale Iisraelile ilmutas Jumal end selle kaudu, et andis neile teada oma nime. Nimi väljendab isiku olemust, identiteeti ning tema elu mõtet. Ka Jumalal on nimi. Ta pole nimetu vägi. Oma nime teatavaks tegemine tähendab enda tutvustamist: teataval määral tähendab see iseenda saladuse reetmist, enda kättesaadavaks tegemist, et isikut saaks sügavamalt tunnetada ning teda kutsuda. /2143, 2808/

204. Jumal ilmutas end oma rahvale sammhaaval ja erinevate nimede all. Põhiliseks ilmutuseks nii Vana kui Uue Testamendi jaoks oli aga Jumala nime ilmutamine Moosesele põlevast põõsast enne Egiptusest põgenemist ning lepingut Siinail. /63/

Elav Jumal

205. Jumal kutsub Moosest põlevast kibuvitsapõõsast, mis ometi ära ei põle. Ta ütleb Moosesele: “Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!” (2 Ms 3:6). Jumal on isade Jumal, kes kutsus patriarhe ja saatis neid rännuteedel. Ta on ustav ja kaastundlik Jumal, kes mäletab isasid ja neile antud tõotusi. Ta tuleb nende järeltulijaid orjapõlvest vabastama. Ta on Jumal, kes suudab ja tahab seda teostada, sõltumata ajast ja ruumist. Ta teostab selle plaani oma kõigeväelisuse läbi. /2575, 268/

“Ma olen, kes ma olen”

“Siis Mooses ütles Jumalale: „Vaata, kui ma lähen Iisraeli laste juurde ja ütlen neile: Teie vanemate Jumal on mind läkitanud teie juurde, aga nemad küsivad minult: Mis ta nimi on?, mis ma siis neile pean vastama?“

Ja Jumal ütles Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen!“ Ja Ta jätkas: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: „Ma Olen“ on mind läkitanud teie juurde.“

Ja Jumal ütles Moosesele veel: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: Jahve, teie vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal on mind läkitanud teie juurde; see on igavesti mu nimi ja nõnda peab mind hüütama põlvest põlve!” (2 Ms 3:13-15).

206. Ilmutades oma salapärast nime JHWH – “Ma olen, kes ma olen” või „Ma olen see, kes on“ –, teatab Jumal seda, kes Ta on ja kuidas Teda kõnetada. Jumala nimi on salapärane samal moel, nagu Jumal ise on salapärane. See on ilmutatud nimi ning samaaegselt teataval määral keeldumine nime ilmutamisest. Just seeläbi väljendab ta aga kõige paremini seda, mida Jumal endast kujutab: Ta on üle kõigest, mida me endale ette kujutada või mida me sõnastada suudame, Ta on lõpmatult ülev. Ta on “ennast varjav Jumal” (Js 45:15); Tema nimi on väljaöeldamatu (vrdl Koht 13:8, LXX), kuid samas on Ta Jumal, kes inimesele oma läheduse kingib. /43/

207. Koos oma nimega ilmutab Jumal ühtaegu oma ustavuse, millel pole algust ega lõppu; mis haarab nii minevikku („mina olen sinu vanemate Jumal“ – 2 Ms 3:6) kui tulevikku („mina olen sinuga“ – 2 Ms 3:12). Jumal, kes nimetab end “ma olen”, ilmutab end alati kohaloleva Jumalana; Jumalana, kes on alati oma rahva juures, et teda päästa.

208. Tajudes Jumala salapärast ja lummavat kohalolekut, tajub inimene, kui tühine ta on. Põleva okaspõõsa ees võtab Mooses sandaalid jalast ning varjab jumaliku auhiilguse ees oma näo (vrd 2 Ms 3:5-6). Nähes kolmekordselt püha Jumala auhiilgust, hüüab Jesaja: “Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt…” (Js 6:5). Nähes jumalikke märke, mille Jeesus toime pani, hüüab Peetrus: “Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees” (Lk 5:8). Kuid kuna Jumal on püha, suudab Ta andestada inimesele, kes end Tema ees patuseks tunnistab: “Ma ei tee teoks oma tulist viha… sest ma olen Jumal, aga mitte inimene, ma olen su keskel Püha” (Ho 11:9). Nõnda ütleb ka apostel Johannes: “Ja me võime kinnitada Tema ees oma südant, et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja Tema teab kõik” (1 Jh 3:19-20).

209. Aukartusest Jumala pühaduse ees ei nimeta Iisraeli rahvas Jumala nime. Pühakirja lugemisel asendatakse Tema ilmutatud nimi jumaliku tiitliga “Issand” (Adonai, kreeka keeles Kyrios). Selle tiitliga antakse pidulikult teada ka Jeesuse jumalikkusest: “Jeesus on Issand.”

“Halastaja ja armuline Jumal”

210. Pärast seda kui Iisraeli rahvas oli kuldvasika poole palvetades patustanud ja Jumalast ära pöördunud (vrd 2 Ms 32), võtab Jumal kuulda Moosese eestpalvet ja nõustub oma truudusetu rahvaga koos rändama. Selliselt näitab Ta oma armastust (vrd 2 Ms 33:12-17). Kui Mooses palub luba näha Tema auhiilgust, vastab Jumal talle: “Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Issanda nime” (2 Ms 33:18-19). Ja Issand möödub Moosesest ning hüüab: “Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest” (2 Ms 34:6). Seepeale tunnistab Mooses, et Issand on andestav Jumal (vrd 2 Ms 34:9). /2112, 2577/

211. Jumala nimi “Mina olen” või ka “Tema on” väljendab Jumala ustavust. Vaatamata ebaustavusele, mis peitub inimese patususes, ja teenitud karistusele, säilitab Jumal “halastust tuhandeile” (2 Ms 34:7). Jumal ilmutab, et Ta on “rikas halastusest” (Ef 2:4) ja läheb selles nii kaugele, et annab oma ainusündinud Poja. Jeesus ohverdab oma elu, et meid patust vabastada ja ilmutab nii, et Ta ise kannab jumalikku nime: “Kui te inimese Poja olete ülendanud, siis te mõistate, et mina olen” (Jh 8:28).

Üksnes Jumal on

212. Sajandite jooksul suutis Iisraeli usk avada Jumala ilmutatud nimes peituvad rikkused, neid arendada ning nendesse süveneda. Jumal on ainus, peale Tema pole teist Jumalat (vrd Js 44:6). Ta on üle maailmast ja ajaloost. Ta on loonud taeva ja maa: “Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub … Aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe” (Ps 102:27-28). Tema “juures ei ole muutust ega varjutuste varju” (Jk 1:17). Ta on “See, kes on” igavikust igavikku ja jääb iseendaks ning Tema tõotused on alati ustavad. /42, 469, 2086/

213. Väljaöeldamatu nime “ma-olen-kes-ma-olen” ilmutamine sisaldab seega tõde, et üksnes Jumal on. Selliselt mõistsid Jumala nime nii Septuaginta tõlge kui kiriklik Pärimus: Jumal on olemise ning igasuguse täiuslikkuse küllus, Tal pole algust ega otsa. Sellal kui kogu loodu on võtnud kõik, mis ta on ja mida ta omab, vastu Temalt, on üksnes Tema samane enda olemisega ning on iseenesest kõik, mis Ta on. /41/

III. Jumal, “TEMA, KES ON”, on Tõde ja Armastus

214. Jumal, “Tema, kes on”, ilmutas end Iisraelile kui see, kes on “rikas halastusest ja tõest” (1 Ms 34:6). Need kaks mõistet väljendavad jumaliku nime olemuslikku rikkust. Kõigis oma tegemistes näitab Jumal oma headust, armu, armastust, kuid ka usaldusväärsust, kindlameelsust, ustavust ja tõde. “Ma … tänan su nime su halastuse ja su ustavuse pärast” (Ps 138:2, Vulgata alusel; vrd Ps 85:11). Ta on tõde, kuna “Jumal on valgus ja Temas ei ole mingit pimedust” (1 Jh 1:5); “Jumal on armastus”, nagu õpetab apostel Johannes (1 Jh 4:8). /1062/

Jumal on tõde

215. “Sinu sõna sisu on tõde ja kõik su õiguse seadused jäävad igavesti” (Ps 119:160). “Ja nüüd, Issand Jumal! Sina oled Jumal ja sinu sõnad on tõde” (2 Sm 7:28); seepärast täituvad Jumala tõotused alati (vrd 5 Ms 7:9). Jumal ise on Tõde, Tema sõnad ei saa petta. Seepärast saab kõiges usaldavalt tugineda Tema Sõna tõele ja usaldusväärsusele. Inimese patt ja langemine sai alguse kiusaja valest, mis juhtis kahtlemiseni Jumala Sõnas, Tema heatahtlikkuses ning ustavuses. /2465, 1063,156, 397/

216. Jumala tõde on ühtaegu ka Tema tarkus, mis määrab kogu loodud asjade korra ning maailma asjade juhtimise (vrd Trk 13:1-6). Ainus Jumal, kes on loonud taeva ja maa (vrd Ps 115:15), on ka ainus, kes iga loodu seotuse tõttu Temaga võib kinkida selle tõese tunnetamise (vrd Trk 7:17-21). /295, 32/

217. Jumal on tõene ka siis, kui Ta end ilmutab: Jumalast lähtuv õpetus on “tõeõpetus” (Ml 2:6). Ta läkitab maailma oma Poja selleks, et Ta annaks “tunnistust tõe kohta” (Jh 18:37). “Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise” (1 Jh 5:20; vrd Jh 17:3).

Jumal on armastus

218. Oma ajaloo kestel oli Iisraelil võimalus kogeda, et Jumalal oli vaid üksainus põhjus end talle ilmutada ning kõigi rahvaste seast välja valida, et ta Temale kuuluks: Tema armuline armastus (vrd 5 Ms 4:37). Tänu prohvetitele mõistis Iisrael, et Jumal teda armastuse pärast ikka ja jälle päästab (vrd Js 43:1-7) ning talle truudusetuse ja patu andestab (vrd Ho 2). /295/

219. Jumala armastust Iisraeli vastu võrreldakse isa armastusega poja vastu (vrd Ho 11:1). See armastus on suurem kui ema armastus oma laste vastu (vrd Js 49:14-15). Jumal armastab oma rahvast rohkem kui peig mõrsjat (Js 62:4-5). See armastus andestab isegi kõige hullema truudusetuse (vrd Hs 16; Ho 11); Ta läheb nii kaugele, et annab isegi oma armsaima: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud” (Jh 3:16). /239, 796, 458/

220. Jumala armastus on “igavene” (Js 54:8): „Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu halastus ei liigu su juurest“ (Js 54:10). ”Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga” (Jr 31:3).

221. Püha Johannes läheb veelgi kaugemale ja ütleb: ”Jumal on Armastus” (1 Jh 4:8.16): armastus on Jumala olemus. Läkitades aegade täis saades oma Poja ning armastuse Vaimu, ilmutab Jumal oma seesmiseima saladuse (vrd 1 Kr 2:7-16; Ef 3:9-12). Ta ise on pidev armastuse vahetus – Isa, Poeg ja Püha Vaim – ning on määranud meid selles vahetuses osalema. /733, 851, 257/

IV. Ainsasse Jumalasse uskumise tähendus

222. Ainsasse Jumalasse uskumisel ning Tema kogu südamest armastamisel on terve meie elu jaoks kaalukaimad tagajärjed:

223. Me tunneme Jumala suurust ja majesteetlikkust: “Vaata, Jumal on suur, ja meie ei mõista Teda” (Ii 36:26). Seetõttu kehtib Jeanne d`Arci ütlus: “Eelkõige tuleb teenida Jumalat”. /400/

224. Me elame tänamises: kui Jumal on ainus, tuleb Temalt kõik, mida omame: ”Mis sul on, mida sa ei oleks saanud?” (1 Kr 4:7). “Kuidas ma tasun Issandale kõik Tema heateod minu vastu” (Ps 116:12). /2637/

225. Me tunneme kõikide inimeste ühtsust ja tõelist väärikust: nad kõik on loodud Jumala näo järgi ning Temaga sarnaseks (vrd 1 Ms 1:26). /vrd 356, 360, 1700, 1934/

226. Me tarvitame loodud asju õigesti: usk ainsasse Jumalasse võimaldab meil kasutada kõike seda, mis ei ole Jumal sel määral, mil see meid Talle lähemale viib ning vabaneda sellest sel määral, mil see meid Temast eemale viib (vrd Mt 5:29-30; 16:24; 19:23-24). /339, 2402, 2415/

“Minu Issand ja minu Jumal, võta minult kõik, mis mind takistab sinu juurde tulemast.

Minu Issand ja minu Jumal, anna mulle kõik, mis mind aitab sinu juurde tulla.

Minu Issand ja minu Jumal, oh võta mind minult ja anna mind täiesti sinu omaks”

(p. Nikolaus Flüe`st, Palve).

227. Me usaldame Jumalat kõigis olukordades, isegi vastumeelsetes. Ühes oma palvetest Jeesusele toob püha Jeesuse-Teresa selle mõjusalt esile: /313, 2090/

“Ärgu ajagu miski sind segadusse/ ärgu hirmutagu sind miski.

Kõik möödub./ Jumal ei muuda end.

Kannatlikkus saavutab kõik./ Kellel on Jumal,

sellel ei puudu midagi. / Jumalast üksi piisab”

(Poesías, 30). /2830, 1723/

LÜHITEKSTID

228.“Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus” (5 Ms 6:4; vt Mk 12:29). “See, mis peab kehtima ülima suurusena, peab olema ainulaadne ning ei tohi omada endasarnast … Kui Jumal pole ainus, siis pole Ta Jumal“ (Tertullianus, Adversus Marcionem, 1,3).

229. Usk Jumalasse paneb meid pöörduma üksnes Tema kui meie alglätte ja viimse eesmärgi poole ning mitte miskit Talle eelistama või Tema kohale paigutama.

230. Kuigi Jumal end ilmutab, jääb Ta siiski sõnulseletamatuks saladuseks: “Kui sa Teda mõistaksid, poleks Ta Jumal” (p. Augustinus, Sermo 52, 6, 16: PL 38, 360).

231. Jumal, kellesse me usume, on end ilmutanud kui “See, Kes On”; Ta on end tunda andnud kui “rikas halastusest ja tõest” (2 Ms 34: 6). Tema olemuseks on tõde ja armastus.

 
232 - 267 Isa

268 - 278 Kõigeväeline

279 - 324 Looja

325 - 354 Taevas ja maa

355 - 384 Inimene

385 - 421 Pattulangemine

 
Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search