8. peatükk. Palverännak Taizésse: rohkem kui lihtsalt reis
Kirjeldus noorte palverännakutest Taizésse ja sellest, kuidas need kujunevad sügavaks vaimseks kogemuseks, ühendades inimesi ja kultuure
"See lihtsalt juhtus," naeratab Maria, sättides end bussis mugavamalt istuma. "Ühel päeval kuulsin sõbralt Taizést ja kolm nädalat hiljem istusin juba bussis, mis sõitis Prantsusmaa poole." Ta vaatab aknast mööduvaid maastikke ja lisab vaikselt: "Tollal ma ei teadnud, et see reis muudab mu elu."
Burgundia teed looklevad läbi viinamarjaistanduste ja unistavate külade. Buss täis noori liigub aeglaselt sihtkoha poole, mida paljud on juba kuid oodanud. Õhus on tunda ootusärevust – keegi loeb, keegi kuulab muusikat, mõned proovivad juba Taizé laule õppida.
"Ma mäletan oma esimest reisi siia," räägib kaasas olev preester Peeter. "See oli 15 aastat tagasi. Arvasin, et tean täpselt, mida oodata – veel üks kristlik koht, veel üks palvekeskus. Aga Taizé... see on midagi hoopis muud."
Äkki hüüab keegi bussi eesotsast: "Vaadake, see peab olema see!" Kaugelt paistab kirikutorn. Maria tunneb, kuidas süda hakkab kiiremini põksuma. Nad on peaaegu kohal.
Esimene üllatus tabab noori kohe pärast saabumist. Pole grandioosset sissepääsu, suuri silte ega turismikeskust. Ainult lihtne teeviit ja noored vabatahtlikud, kes tervitavad saabujaid sooja naeratusega.
"Tere tulemast Taizésse!" ütleb noor hispaanlanna Teresa, kes on seal juba kuu aega vabatahtlikuna töötanud. "Las ma näitan teile, kus te elama hakkate."
Martin, IT-tudeng, vaatab veidi kahtlevalt väikest hoonet, mis saab järgmiseks nädalaks tema koduks. "Ausalt öeldes ootasin midagi... teistsugust," sosistab ta Mariale. "See on ju nii lihtne!"
Teresa kuuleb seda ja naeratab: "Tead, just seda ütlevad paljud esimesel päeval. Aga oota, kuni näed päikeseloojangut kiriku juures. Või kuni kuuled tuhandeid noori koos laulmas. Või kuni leiad end keskööl tähistaeva all kellegagi rääkimas elu suurtest küsimustest..."
Päevad Taizés hakkavad voolama oma erilises rütmis. Hommikupalvused on täis valgust ja laulu. Lõunad, kus jagatakse leiba ja juttu noortega üle kogu maailma. Õhtud, mis toovad kaasa ootamatuid kohtumisi ja avastusi.
"Eile õhtul istusin koos grupiga Itaaliast, Koreast ja Prantsusmaalt," räägib Maria kolmandal päeval. "Keegi võttis välja kitarri ja järsku laulsime kõik koos Taizé laule – igaüks omas keeles, aga kuidagi see töötas!"
Martin avastab end üha sagedamini istumas kirikus ka väljaspool palveaegu. "See on kummaline," ütleb ta. "Kodusei teinud ma kunagi midagi sellist. Aga siin... siin tundub see nii loomulik."
Nädala jooksul juhtub palju väikeseid imesid. Sofia Poolast õpetab teistele oma vanaema küpsetiste retsepti. Pierre Prantsusmaalt korraldab spontaanse tähistaeva vaatluse…
"Vaata neid kõiki," ütleb preester Peeter ühel õhtul, kui noored istuvad kiriku ees murul. "Nad tulid siia erinevatest riikidest, kultuuridest, traditsioonidest. Ja ometi on nad siin üks pere."
Aeg möödub kiiresti – liigagi kiiresti, nagu alati heade asjade puhul. Viimasel õhtul istuvad noored koos väikesel künkal, vaadates päikeseloojangut.
"Ma ei taha homme ära minna," ütleb Maria vaikselt.
Teresa, kellest on saanud nende hea sõber, naeratab: "Tead, Taizé ei ole ainult see koht siin. See on midagi, mida kannad endaga kaasa. Kui lähed koju, märkad, et vaatad maailma teistmoodi."
Ja tal on õigus. Kui buss järgmisel päeval tagasi koju poole vurab, on kõik veidi muutunud. Mitte dramaatiliselt – nad on ikka needsamad noored. Aga midagi on teisiti.
"Ma tulen kindlasti tagasi," ütleb Martin, kui nad Pariisist mööduvad. "Võib-olla järgmisel suvel. Või talvel – mulle öeldi, et talvised palverännakud on eriti erilised."
Maria noogutab. Ta mõtleb Teresa sõnadele sellest, kuidas Taizé jääb sinuga. Tal on õigus – see ei ole lihtsalt reis. See on algus millelegi uuele.
Ja kui keegi küsib, mis see "uus" on, on raske täpselt seletada. See on nagu hommikune värskus, nagu soe naeratus, nagu vaikne teadmine, et sa pole kunagi päriselt üksi...
Kes saab osaleda?
„Kas ma pean olema superusklik või midagi sellist, et Taizésse minna?“ on üks esimesi küsimusi, mida paljud noored esitavad. Vastus on lihtne: ei, sa ei pea olema. Sa ei pea olema isegi katoliiklane! Piisab vaid soovist olla osa millestki suuremast, kogeda midagi uut ja anda endale võimalus peatuda igapäevasest saginast. Oluline on vaid see, et oled valmis – valmis küsima küsimusi, kuulama ja jagama.
Taizé palverännaku üks suurepäraseid aspekte on see, et igaüks leiab siin oma koha. Kui oled aktiivne katoliiklane, võib see süvendada sinu usku. Kui oled lihtsalt uudishimulik või otsid rahu, aitab see leida midagi, mida sa ise poleks osanud otsidagi. Pole tähtis, kas oled koolinoor, tudeng, töötaja või hingelt noor pensionär – Taizé on avatud kõigile, kelle südames on ruumi Jumalale või kes soovivad seda leida.
Kuidas alustada?
See on väga lihtne. Vaata juhiseid Taizé kodulehel: https://www.taize.fr/et_rubrique353.html
Raskused ja rõõmud
Pole mõtet teeselda, et palverännak on alati kerge. Mõnikord tuleb taluda ebamugavaid magamistingimusi või pikki bussisõite. Kuid just raskused on osa kogemusest ja tihti annavad need palverännakule selle erilise väärtuse. Nagu üks noor märkis pärast Taizés käimist: „Algul vihkasin neid pikki jalutuskäike palvustele, aga lõpuks mõistsin, et need olid ajad, mil õppisin kõige rohkem iseenda ja oma sõprade kohta.“
Aga rõõmud? Neid on lugematult – sõprussuhted, mis kestavad aastaid, sügavad arusaamad ja sisemine rahu, mille saad koju kaasa võtta.
Mis edasi?
Järgmises peatükis sukeldume erilisse sündmusesse – Taizé aastalõpu kohtumistesse. Mis toimub sel ajal, kui enamik inimesi valmistub aastavahetuse pidustusteks? Miks tulevad tuhanded noored üle Euroopa kokku just aasta viimastel päevadel? Ja kuidas need kohtumised on saanud osaks millestki palju suuremast? Aga see on juba uus lugu...